NATO väed on juba Venemaa piiridel

Steinmeier ümiseb Jamaika hällilaulu

138
(Uuendatud 08:38 18.12.2016)
NATO väed on juba Venemaa piiridel ja alliansi juhid nimetavad seda läänemaailma "väljakutseks" ja "strateegiliseks konkurentsiks". Agressiivse retoorika ja üksuste paigutamise tõttu on poolte vastasseis muutunud veelgi ohtlikumaks, kui see oli külma sõja ajal.

Tuntud poliitik ümiseb Jamaika hallilaulu. Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier nimetas praegust Lääneriikide ja Venemaa vastasseisu veelgi ohtlikumaks võrreldes NATO ja NSV Liidu suhetega külma sõja perioodil. Endise NSV Liidu kaitseministeeriumi Luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik erus Villem Rooda leiab, et Steinmeieril on olukorda selliselt hinnates täielik õigus. Steinmeier on kogenud poliitik ja teab, mida räägib.

Tipp-poliitikuna ei hakanud Steinmeier öeldut lahti seletama, kõik on niigi selge. Võrreldes olukorraga, mida vanemad inimesed külma sõja aegadest veel mäletavad, on see muutunud veelgi ohtlikumaks.

Kõik varasemad konfliktid, kus teineteise vastu isegi lahingutegevuses osaleti, toimusid kummagi tänase vaenupoole riigipiiridest kaugel: Afganistanis, Vietnamis, Egiptuses, Alžeerias, Angolas jne. Ainus kord, kui konflikt toimus osalise piiri lähedal, oli Kuuba raketikriisi ajal, kui NSV Liit tahtis kolm SS-20 rakettide polku Kuubale paigutada. USA reageeris jõuliselt ja Venemaa pidas mõistlikumaks kavatsusest loobuda.

NSV Liidu territooriumi eraldas tol ajal NATO territooriumist sotsialismileeri riikidest puhvertsoon, kuhu sai suuri sõjajõude ja vaatlus-eelhoiatussüsteeme paigutada.

Praegu on NATO-l Venemaaga pikk ühine maismaapiir ja NATO suurendab Venemaa ründeohu kuulutamise saatel oma väeüksuste paigutamisega Venemaa piiride lähedusse üha oma sõjalist kohaolekut.

Viimastest relvakonfliktidest on vaid Süüria konflikt Venemaast kaugel, ülejäänud konfliktipiirkonnad: Gruusia ja Ukraina otse Venemaa piiridel. Seega on praegune olukord palju ohtlikum ja nõuab tõsist tähelepanu. Seega Steinmeieril oli selliseks avalduseks igati põhjust.

Kui hävituslennuki piloodil närvid üles ütlevad

Sõda ei soovi ei NATO ega Venemaa. Kuid ometi ei taheta sellele vastavalt käituda ja mängitakse muudkui ohtlikke mänge. Viimane intsident leidis aset Süüria — Türgi õhupiiril, kus Türgi õhujõudude hävitaja tulistas alla Venemaa Su-24 ründepommitaja. Nüüdseks on juba ka teada, et isegi kahtlustatud õhuväebaasi ülem ei andnud käsku seda lennukit alla tulistada.

Türgi tavatses oma hävitajad õhku tõsta iga kord, kui Venemaa lennuk lähenes Türgi õhupiirile ja süüdistas Venemaad pidevalt oma õhupiiri rikkumises. Pole siis ime, et lõpuks kahel Türgi hävituslenduril närv üles ütles ja nad lasid Venemaa lennuki alla selleks käsku saamata.

Praeguses ülesköetud õhkkonnas ei takista miski sellise olukorra tekkimist Venemaa-NATO õhupiiril. Seda võib põhjustada nii kõrvuti lendamine, inimlik eksitus tahtmatu piiriületuse korral või õpperaketi laskmine.

Lahingulennuki piloodid on saanud põhjaliku väljaõppe, kuid argessiivne sõjapropaganda võib neile sellises olukorras traagilise vingerpussi märgida. Riigipead ja valitusjuhid on samuti tasakaalukad inimesed, kes kindlasti ei hau sõja vallapäästmise plaane.

Vaatamata sellele kipub enamik Lääne meediaväljaandeid panema kogu vastutuse praeguse pineva rahvusvahelise olukorra eest vaid Venemaale. Kui selline vastasseis jääb kestma pikaks ajaks, võib ükskõik kumb osapooltest sattuda olukorda, kus ta on sunnitud reageerima sündmuste ahelreaktsioonile.

Sellised olukordi hakkab tekkima üha sagedamini, kui pooled omavahel ei suhtle. Selline omavaheline suhtlus, kui raske see ka ei tunduks, probleemide arutamine, lahenduste otsimine ei ole mingil juhul alistumine ega oma põhimõtetest loobumine.

Praegune tendents, kus Venemaast luuakse maailma ohustava ja kallaletungihimulise superagressori kuju, kes on süüdi kõikides konfliktides ja kellega ei ole võimalik milleski kokku leppida, on ohtlik. Põhjendatud etteheited tuleb esitada, kuid kriitika peab olema objektiivne.

Sõjaline konflikt kasvab paratamatult üle tuumasõjaks

Venemaa süüdistamine kavatsuses rünnata Balti riike ületab igasuguse sündsuse piirid. Suurem osa elanikkonnast selliste kavatsuste olemasolusse ei usu ja tundub, et üha vähem usuvad seda ka süüdistajad ise. Kui NATO tahtis paigutada Balti riikidesse oma täiendavad jõud, oleks võinud seda õigustada teisiti. Balti riigid kuuluvad NATO-sse ja vajaduse korral NATO lisajõudude järele poleks vaja olnud seda põhjendada Venemaa ohuga. Piisanuks vajaduse manifesteerimist ja kaasnevate probleemide analüüsist.

Praeguseks on kõige põhjendusena Vene ohu hüsteerilise reklaam loonud olukorra, kus juurde toodavad pataljonid tegelikku jõudude vahekorda ei muuda, kuid üldine julgeolekuolukord on muutunud palju ohtlikumaks. Meedia on täis teateid Venemaa õppustest NATO-vastase tuumasõja harjutamiseks.

Venemaa ja NATO vaheline relvakonflikt saabki paratamatult olla vaid tuumasõda ja ei midagi muud. Sellepärast kumbki pool seda ei soovigi. Relvajõud aga peavad selleks valmis olema ja Venemaa relvajõud on sellises valmisolekus kogu aeg. See on valmisolek konfliktiks, mitte selleks valmistumine. Ei tasu luua illusioone, et NATO ja Venemaa vaheline relvastatud kokkupõrge ei muutuks tuumasõjaks.

Ka piiratud tuumasõda on täielik absurd. Tuumarelv on liiga suure purustusjõuga, et "piiratud löökidega" mängida. Kui sõdival ja allajäämise ohus poolel viimases hädas enam muud valikut pole, ei jäta ta seda võimalust kasutamata.

Tuumariikide kokkupõrke korral võivad tuumarelvad vaikida vaid siis, kui poolte tavarelvastus kokkupõrke hetkel on enam vähem võrdne ja heitlused tasavägised ning kumbagi poolt ei ähvarda kaotus. Kaotusseisu jääja on kindlasti esimene, kes tuumanuppu vajutab.

Lihtsamalt seletades, kui Peterburgi peale liiguvad "Abrams" tankid, on Venemaa kindralil sellele vastu panna vaid oma T-72 tankid, mida tema käsutuses saab ilmselt olema vähem, kui vastaspoolel, kasvõi sel lihtsal põhjusel, et Venemaal on tanke vähem kui NATO-l.

Kuid mainitud hüpoteetilise Venemaa kindrali käsutuses on ka tuumalaenguga "Totškad" ja "Iskanderid". Ja kui tal pole pealetungiva vastase rünnaku tõrjumiseks muud võimalust, siis ei hakka mõtlema kellegi poolt kunagi kellelegi antud lubadusele neid mitte kasutada.

Venemaal on põhjust NATO-t karta

USA sõjaline eelarve ületab kordades Venemaa sõjalise eelarve, rääkimata NATO bloki riikide kaitse-eelarvetest kokku. NATO riikide kaitse-eelarvete summa ületab Venemaa vastava näitaja pea kümnekordselt. Sama on seis ka sisemajanduse koguproduktiga. Võrreldamatud on väeliikide suurused ja tehniline varustatus. Vaatamata sellele praegune jõudude vahekord NATO-t ei rahulda.

2024. aastaks tahetakse saavutada jõudude vahekord 1:9 kuni 1:14 sõltuvalt relvaliigist. Kõik need kummalised "kaitseplaanid" ei arvesta ilmselt sugugi selle tõsiasjaga, et 140 miljoni elanikuga kuuendikul maismaast laiuv riik ei saa olla 500 miljonilise elanikkonnaga Euroopa Liidu ja 350 miljoniga USA-Kanada vallutaja. Vastupidine on aga täiesti mõeldav.

Jutt heast NATO-st, kes ainult kaitseb ega ründa kunagi, meenutab pigem boamao puuris oleva küüliku lohutamist, et ega ta kallale tule, sest tal on praegu kõht täis ning ei kujuta sellepärast mingit ohtu.

Seda tasuks küsida Husseinilt, Kaddafilt, mulla Omarilt ja teistelt liidritelt, kellest said mingil hetkel demokraatia "vaenlased", kuid nüüdseks on nad juba hukatud. Ja kes keda nendes tingimustes siis õigupoolest kartma peaks? Mis on Venemaal sellises olukorras ja vaenu jätkudes muud teha, kui varjuda oma tuumajõude kilbi taha.

Saatuse iroonia seisneb, muide, selles, et põhimõte "tuumarelv tagab rahu maailmas" sai alguse ameeriklaste John Nashi ja Thomas Shellingi mängu- ja konfliktiteooriast.

Mõnevõrra hiljem läksid sellelt pinnalt käibesse sellised sõjandusterminid nagu "vastastikune garanteeritud hävitamine", samuti "tuumaheidutus". See on strateegias oluline punkt: teades, et vastulöök on vältimatu, läheb agressor vaevalt konflikti peale välja. Nii muutuski tuumarelv rahu garantiiks. Ja paistab et ta jääb selleks ka tänapäeval.

Venemaal on omajagu siseprobleeme. Paljude nende lahendamisega tegeldakse ja mõnede lahendamine seisab alles ees.

Venemaa tegevust rahvusvahelisel areenil ei saa alati heaks kiita, kuid sellist kriitikatulva, mille tunnistajaks me praegu oleme, ei ole ta ka mingil juhul ära teeninud. Moskva ei saa olla kõikide maailma hädade, konfliktide ja vägivalla põhjustaja ega kogu kurja juur. Venemaa on loomulikult huvitatud oma mõju suurenemisest maailmas, kuid tal ei ole ebaratsionaalseid agressiivseid ambitsioone. Selleks, et naftat eksportida, ei ole vaja Rotterdami okupeerida, piisab, kui seal õliesindajaid pidada.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

138
Tagid:
tuumasõda, NATO, Frank-Walter Steinmeier, Venemaa
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega