Ukraina raketiväe õppused Musta mere akvatooriumis lõppesid 2. detsembri keskpäeval

Niisiis, Ukraina president on "pistrike" küüsi langenud

171
(Uuendatud 15:21 05.12.2016)
Rostislav Ištšenko
Provokatsioonid Venemaa piiril saavad ka edaspidi olema Ukraina probleemide lahendamise efektiivseteks instrumentideks ja Porošenko saab ka edaspidi pidama alles viimasel hetkel ning "pistrikud" püüavad teda tagant tõugata, et taganemine ei oleks tal enam võimalik.

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja"

Ukraina raketiväe õppused Musta mere akvatooriumis lõppesid 2. detsembri keskpäeval. Ööl vastu 1. detsembrit muutis aga Ukraina äkki nende õppustega seoses lennuvahenditele kehtestatud ohutsooni piire.

Algselt välja kuulutatud ohutsooni piir riivas Venemaa territoriaalmere piiri Krimmi läänepiirkonnas. Pärast ohutsooni koordinaatide muutmist toimusid laskmised rahvusvaheliste vete kohal.

Sellega järjekordne kriis Ukraina-Venemaa suhetes ammendus. Vaatamata sellele provokatsioon ikkagi toimus. Ukraina korraldas selle kõrgel riiklikult tasemel. Kuigi provokatsioon nurjus, oli seda millekski ikkagi vaja. Milleks?

See pole esimene katse sõda valla päästa

Meenutame, et see ei ole esimene provokatsioon, mis Kiievi ja Moskva suhetes casus belli (formaalse põhjuse sõja alustamiseks) tekitas.

2014. aastal sisenesid Ukraina mürsud ja soomustehnika "juhuslikult" Venemaa territooriumile. Siis püüdsid Ukraina võimud Venemaad iga hinna eest sõtta tõmmata. Kui hiljem ülesanne ülejõukäivaks osutus, Kiiev rahunes ja suunas oma provokatiivse aktiivsuse Donetski ja Luganski rahvavabariikidele.

Selle aasta augustist alates aga hakkas provokatsioone tulema kui küllusesarvest.

Kõigepealt üritas luure-diversioonigrupp murda Krimmi ja selle tõkestamisel sai surma kaks Venemaa sõjaväelast.

Seejärel tabati Venemaa territooriumil (sealhulgas jälle Krimmis) mitu Kiieviga seotud gruppi, mis koosnesid Ukraina ja Venemaa kodanikest, kes valmistasid Venemaa territooriumil ette terroriakte. Samal ajal aktiviseeris Kiiev Donbassi tulistamist ja oktoobris, Normandia formaadis toimunud kohtumisel, keeldus Petro Porošenko praktiliselt avalikult Minski kokkuleppeid täitmast.

Lõpuks, et Vladimir Putinit läbirääkimistelaua taga kinni hoida ja vältida Normandia formaadi kollapsit, tuli Saksamaa kantsler Angela Merkelil Ukraina presidendile survet avaldada.

Ja nüüd siis uus jõhker provokatsioon. Kõik teavad, et Ukraina peab Krimmi enda omaks. Kuid see on ka Venemaa regioonina Venemaa konstitutsiooni kantud. Vaatamata sellele, et kaugeltki kõik riigid ei ole Krimmi üleminekut Venemaa suveräänsuse alla tunnistanud, on isegi seda mittetunnistanud riikidele poolsaar rahvusvahelise õiguse seisukohalt vaidlusalune territoorium, mis on Venemaa efektiivse valitsemise all.

Teoreetiliselt võivad sellised vaidlused kesta sajandeid. Näiteks Jaapan pretendeerib Lõuna-Kuriilidele juba 71 aastat. Mingeid muid tagajärgi, lisaks territoriaalsete pretensioonide olemasolu fakti konstateerimisele, sellistel vaidlustel ei ole. Faktiliselt austavad suveräänsust kõik riigid: keegi ei püüa korraldada Lõuna-Kuriilidel sõjaväeõppusi või seal kala püüda ilma Venemaa nõusolekuta.

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt ei anna Ukraina ja Venemaa vahelise territoriaalse vaidluse olemasolu Kiievile õigust ignoreerida Venemaa faktilist suveräniteeti Krimmi üle. Kiievi pidi teadma, et rahvusvaheline õigus tõlgendab Ukraina võimude katset laiendada oma sõjalist aktiivsust Venemaa territoriaalmerele Krimmi piirkonnas mitteprovotseeritud agressioonina.

Milleks avalikustas Ukraina Venemaa kaitseministeeriumi noodi

Sellele vaatamata tehti katse laiendada Ukraina raketiväeõppuste ala Venemaa territoriaalvetele ja ei pruugi kahelda, et kui ööl vastu 1. detsembrit ei oleks Kiiev sellest loobunud, oleks mõni Ukraina rakett kindlasti Venemaa vetesse kukkunud.

Veelgi enam, võib veendumusega väita, et esimesed kõhklused tekkisid Ukraina võimudel juba 29. novembri paiku. Just sel ajal lekitati Ukraina meediasse Ukraina kaitseatašeele Moskvas üle antud Venemaa kaitseministeeriumi noot, mis oli dateeritud 26. novembriga. "Ukraina Pravda" avalikustas teksti 30. novembri õhtul ja 1. detsembri hommikuks oli Kiiev turvatsooni piirid ära muutnud.

Kuuldused, et Venemaa ähvardas Kiievit jõulise vastureaktsiooniga levisid juba enne seda. Teati ka võimalike vastumeetmete sisu. Kuid ei Kreml ega Venemaa kaitseministeerium seda informatsiooni ei kinnitanud. Ei kiinitanud niikaua, kuni Venemaa kaitseministeeriumi noodi koopia ilmus "Ukraina Pravdas".

Kreml ei vaikinud kirja sisust asjata. Diplomaatiline praktika ei näe ette sedalaadi dokumentide ega nende sisu avalikustamist. Seda püütakse vältida, et vastaspool saaks otsustamisel lähtuda tervest mõistusest, allumata seejuures võimalikele siseriiklikele mõjudele.

Järelikult, Venemaa hoiatuskirja avalikustamise initsiaatorid süvendasid provokatsiooni teadlikult, et Porošenkol tagasitee ära lõigata. Nüüd on kõikidele teada, et Venemaa ähvardas tema õhuruumi tungivad raketid mitte ainult alla lasta vaid hävitada ka nende stardiseadeldised, kui raketid peaksid endast Venemaa objektidele ohtu kujutama. Porošenko aga paistab nüüd argpüksina, kes ähvardusi kartma lõi.

Järelikult, kirja ajakirjandusele lekitanud inimesed teadsid, et Porošenko on valmis taganema ja püüdsid mitte lasta tal seda teha.

Püüame selgusele jõuda, kes võis selle taga seista.

Kes võis kaitseministeeriumi noodist teada

Lisaks Porošenkole pidi kirja koopia olema vähemalt kolmel inimesel riigi kõrgemast juhtkonnast.

Nendeks on Ukraina kaitseminister Stepan Poltorak, sest noot edastati kaitseatašee kaudu.

See pidi olema teada välisminister Pavel Klimkinile, sest kõiki välispoliitilisi tegevusi koordineerib seaduse järgi Ukraina välisministeerium. Lisaks kuulub kaitseatašee saatkonna koosseisu ja järelikult allub ta mitte ainult oma vahetule ülemale, vaid ka saadikule või ajutisele asjurile.

Ja lõpuks, tekstiga pidi olema tuttav Ukraina Rahvusliku julgeoleku ja kaitseõukogu (RJKN) sekretär Oleksandr Turtšõnov.

Sest esiteks, pärast RJKN seadusesse 2014. aastal tehtud muudatusi suurenes järsult RJKN sekretäri roll ja Tutsõnov koordineerib julgeolekunõukogu ja eriteenistuste tööd.

Teiseks, välisministeerium on alati olnud RJKN huvisfääris, nii et sealt võis informatsioon tulla nii ametlikke kanaleid pidi, kui ka mitteametlikult.
Kolmandaks, Ukraina julgeolekuteenistus, kelle inimesed töötavad nii saatkondades (ametlikult), välisministeeriumis, kui ka kaitseministeeriumis (varjatult), pidi seda informatsiooni samuti teadma ja Turtšõnovile edastama.
Ja lõpuks, neljandaks, Porošenko, kellele Venemaa noodist kindlasti täpselt ette kanti, pidi kokku kutsuma nõupidamise vähemalt kaitse- ja välisministeeriumi ja RJKN esindajatega.

Poltorak ja Klimkin ei oleks julgenud Proršenko vastu välja astuda, seda enam sellist kirja avalikustada. Nad sõltuvad täielikult Porošenkost. Nad on oma ametis vaid niikaua, kuni võimul on Porošenko. Neil ei ole oma isiklikke poliitilisi vaateid ja nad ei kavatse presidendi otsuste vastu välja astuda.

Nii et kirja võis ajakirjandusele lekitada Turtšõnov (või teised inimesed tema palvel). Kuid milleks talle see?
Presidendi ja "pistrike" huvide hetkeolukorrast tingitud kokkulangemine

Turtšõnov on tuntud Kiievi "pistrike" ühe liidrina, kes peab vajalikuks diplomaatiliste suhete katkestamist Venemaaga, piiride sulgemist, sõjaolukorra kehtestamist, totaalse mobilisatsiooni läbiviimist, sõja jätkamist Donbassis ja alustamist Venemaa vastu.

Aeg-ajalt langevad "pistrike" ja Porošenko huvid kokku. "Pistrikud" soovivad olukorra teravnemist pidavalt. Porošenkole on see vajalik järjekordse riigipöördega lõppeda võiva sisepoliitilise kriisi vaigistamiseks.

Niipea, kui sisepoliitiline olukord Ukrainas teravneb, suureneb Pororšenko agressiivsus. Kui oht vaibub, rahuneb ka Proršenko. Seejuures tuleb tal iga kord noateral käia: Ukraina rahvale tuleb jätta mulje, et ta on valmis lõpuni minema ja sõda alustama ning samal ajal ei saa mingil juhul lubada tegeliku sõja puhkemist.

Viimastel kuudel on Porošenko sisepoliitiline positsioon märgatavalt nõrgenenud. IMF keeldus järjekordsest laenupaketist, EL ei andnud viisavabadust ja Julia Tõmošenko (Porošenko ammune ja veendunud vastane) kutsus oma pooldajaid üles tulema Kiievi tänavatele ja nõudma presidendi tagasiastumist.

Kõik see lähendas Porošenkot "pistrikega" (Turtšõnovi ja siseminister Arsen Avakoviga), kellel poleks midagi Porošenko kukutamise vastu, kuid nad ei soovi Tõmošenkoga võimu jagada, ammugi temast presidenti teha.

Seega provokatsiooni rakettidega Porošenko positsioonide tugevdamiseks oli vaja nii presidendile endale kui ka Turtšõnovile.

Lugu jätkub

Kui Venemaa kaitseministeeriumi ühemõtteline läkitus ja Moskva mitteametlik kinnitus, et sõjalised meetmed tõepoolest tarvitusele võetakse, Kiievisse jõudsid, rauges Porošenko entusiasm ja ta ilmutas kohe valmisolekut järeleandmisteks. Kuid parempoolsed "pistrikid" taganeda ei kavatsenud. Nemad sõda ei karda. Vastupidi, nad soovivad selle puhkemist.

Seepärast organiseerisid "pistrikud" provokatsiooni teise etapi. Nad lekitasid Venemaa kaitseministeeriumi noodi sisu meediasse oletades, et pärast seda ei saa Porošenko järeleandmistele minna, sest paistaks siis välja argpüksina.

Porošenko aga lõi seekord Venemaa sõjalist reageeringut rohkem kartma, kui oma "pistrikke" ja andis ikkagi tagasikäigu. Kõik Ukraina sisepoliitika vastuolud jäid aga lahendamata.

Sellest aga tuleneb, et provokatsioonid Venemaa piiril saavad ka edaspidi olema nende probleemide lahendamise efektiivseteks instrumentideks ja Porošenko saab ka edaspidi pidama alles viimasel hetkel ja "pistrikud" püüavad teda edasi lükata, et taganemine ei oleks tal enam võimalik.

See ei olnud esimene ega viimane Ukraina võimuda Venemaavastane provokatsioon. Ukraina sisepoliitilise kriisis süvenedes hakkab nende sagedus ja jõulisus vaid kasvama.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

171
Tagid:
pistrik, rakettid, õppused, Petro Porošenko, Kreml, Must meri, Ukraina, Krimm