MH17 huku koht

Kahtlused ja kõhklused MH17 uurimiskokkuvõttes

103
Reisilendu MH17 sooritanud Malaisia Boeinguga Ukraina taevas toimunud lennuõnnetust uurinud komisjoni avaldatud raport ei andnud paljudele küsimustele ammendavaid vastuseid.

Pole kahtlust, et uurimiskomisjon tegi ära suure töö, arvestas kõiki teadaolevaid andmeid ja kontrollis võimalikke versioone. Tänaseks on möödunud piisavalt aega, et veel kord põhjalikult ja emotsioonideta uurida lennureisi MH17 huku kohta Hollandi uurimiskomisjoni esitatud raportit.

Sellest, milliseid järeldusi sellest teha võib, kirjutab endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik erus Villem Rooda.

Avaldatud uurimiskomisjoni raport viitab selgesti, et MH17 lendu sooritanud Malaisia Boeing tulistati alla mässuliste kontrollitavalt alalt raketiga "Buk", mis toodi Venemaalt ja viidi kohe pärast seda Venemaale tagasi.

Siiski jätavad uurijad süüdlaste vastutuselevõtmise kriminaaluurimisele. Torkab silma, et komisjoni üsna ühemõttelisi järeldusi ei kinnitata piisavalt kaalukate tõenditega.

Kõik tõendid on üldsõnalised ja kaudsed. Ei saa väita, et nad oleksid valed, kuid neid ei saa ka ümberlükkamatuteks pidada. Selleks on ebaselgust ja ebatäpsust liiga palju. See-eest on aga raporti toon selgelt venevastase hoiakuga, mis omakorda tekitab kahtlust selle tõsiseltvõetavuses ja uurimise objektiivsuses.

Puudused kõneeristustes ja fototõendites

Üheks uurijate põhiargumendiks on Ukraina võimudelt saadud mässuliste raadioside pealtkuulamise ja mobiilikõnede eristused. Seega rajaneb uurimine ühe uurimistulemustest otseselt huvitatud sõdiva poole andmetel, mis on võetud aluseks ilma täiendava sõltumatute ekspertide uuringuteta nende tõepärasuse osas.

Seega jääb ümber lükkamata avaldatud tekstide fabritseerimise võimalus. Nii tähtsa uuringu juures sellise võimaluse püsimine pole tõe huvides lubatud. Ei ole püütud üle kuulata nende vestluste osalejaid, ei ole tuvastatud, kus ja millistel sidesagedustel need lausungid eetrisse läksid. Puudub isegi kõnede toimumise täpne aeg. Puuduste (või mahavaikitud asjaolude) loetelu võiks veel pikalt jätkata. 

Tegu on raske katastroofi uurimisega. Seda ei saa teha väiksema põhjalikkusega, kui näiteks taskuvarguse uurimist. Antud juhul aga jääb mulje, et see paljuski just nii toimuski.

Tuleb eriti rõhutada, et uurijate tõendusmaterjalidena kasutatud videotel on "Buk" mittekomplektne liikuralus. Raportist ei tasu otsida konkreetseid tõendeid, et seadeldis kuulus justnimelt Venemaale, et see toodi Venemaalt ja viidi Venemaale tagasi. Kui see ka tõepoolest nii oli, tulnuks selle kohta esitada palju täpsemat teavet, et niivõrd tõsist süüdistust kinnitada.

Laskeseadeldise autohaagisele laadimise video on tehtud kauge maa pealt. Sellel on näha "Buk" liikuralusega sarnanev objekt ilma rakettide väljalaskmiseks vajaliku lahinguosata. Täpsustamata detaile, lisamata muid tõendeid, ei ole võimalik kinnitada, et tegemist oli "Buk" liikuralusega, veelgi vähem järeldada, kellele see kuulus. Teadmata on ka videoülesvõtte tegemise koht, konkreetne aadress, et saaks võrrelda videot tegeliku ümbruse ja hoonetega ning küsitleda selle piirkonna elanikke.

Fotol on esimese põlvkonna "Buk"

Suures plaanis on näha esimese põlvkonna "Buk" liikuralust. Kuna puudub rakettide väljalaskmiseks vajalik pöördraam, ei ole võimalik tuvastada, kas tegemist on "Buk" liikur-laskealusega, kus on ka raketi väljalaskmiseks vajalik liikuraluse korpuses asuv aparatuur või on tegemist samal veermikul valmistatud ja samuti "Buk" patarei koosseisu kuuluva tehnilise toetus- ja teenindusmasinaga.

Ekspertid töötavad Malaisia reisilennuki Boeing 777 hukkamispaigal Ida-Ukrainas.
© Sputnik / Игорь Маслов

Ühe peamise tõendina esitatakse eri rakurssidest filmitud parda(kere)numbrit, mis peab uurijate arvates ilmselt tõestama, et kuna Ukraina "Buk" liikuralustel sellist numbrit ei ole, siis Ukrainale see kuuluda ei saa. Kuid osadel lähedalt tehtud videotel ei ole tausta, see on vaid kolmel ülesvõttel.

Seega tõusetuvad taas samad küsimused: kus ja millal on see video tehtud. Oleks see teada, saanuks kujutatu võrdlemisel olustiku tõendada asukohta, leida ümbruskonna elanike hulgas tunnistajaid ja nende küsitlemisega saada praegu puuduvaid täpsustusi.

Kuna videol on esimese põlvkonna "Buk" liikuralus, siis võib see olla ka 15 aasta tagune video, mille tegemise aega on võibolla muudetud. Selliste kahtluste ümberlükkamiseks täpsemaid tõendeid ja selgitusi raportis ei ole.

Veel üks oluline ebatäpsus. Raport kinnitab, et liikuralus kuulus Venemaa 53. õhutõrje raketibrigaadile. Kui arvestada brigaadi asupaika katastroofi päeval, siis pidi liikuralus toodama ja tagasi viidama kõigil kolmel võimalikul kulgemisteel läbi kahe, kolme või nelja asustatud punkti. Ka raportis väidetav raketi väljalaskmise piirkond on tiheasustatud ala.

Teiste sõnadega, sedalaadi veosele oleks kindlasti leidunud tunnistajaid. Sama käib ka raketi stardi kohta: mõned hägusad ülesvõtted tolmusambast ei asenda tunnistajate ütlusi, keda sellises tihedalt asustatud piirkonnas pidanuks kindlasti leiduma. Raportis ei ole ühtegi sellekohast uuringut, täpsustust ega elanike küsitlust.

Veel üks vastuolu — 53. raketiväebrigaadi relvastuses esimese põlvkonna "Buk" süsteeme ei ole. Relvastuses on juba mõnda aega "Buk" teise põlvkonna variandid. Nende liikuralus on sama, kuid üsna selgesti eristatavate täienduselementidega, mida videosalvestisel näha pole.

Ka see asjaolu on raportis selgitamata ja vastuolu kõrvaldamata. Seetõttu ei saa rääkida "ümberlükkamatutest tõenditest", mis pidavat uurijatel olema. Kui need tõendid muutuvad kättesaadavaks, saab neid analüüsida, kuid praegu neid ei ole ja ei peaks veel esitatama nii konkreetset süüetteheidet.

Samuti ei ole veel lõpuni selge, et tegemist oli üldse raketiga "Buk". Ka versioon, et reisilennuki lasi alla lahingulennuk, pole välistatud. Tõenäosus, et tegemist oli raketiga, on praeguseks suurem, kui esimestel päevadel pärast katastroofi. Versiooni reisilennuki allatulistamisest sõjalennuki raketiga pole praktiliselt uuritud.

Tõe huvides oleks ka seda versiooni tulnud kontrollida. Jätta fakt, et samal ajal oli samas piirkonnas õhus kolm Ukraina ründelennukit, lihtsalt tähelepanuta, ei ole õige ja kahtlus jääb.

Samuti on fakt, et baasi saabus tagasi vaid üks lahingulennuk, millel õhkutõusmise ajal olnud "õhk-õhk" tüüpi raketid olid maandumise ajaks välja tulistatud. Pilooti intervjueerisid Prantsuse ajakirjanikud. Ründelennukid pidasid 30 kilomeetri kaugusel katastroofikohast lahingut ja kaotasid selles kaks lennukit.

Kiire Su-24 jaoks polnuks probleem jõuda Malaisia lennukist rakettide laskekaugusele. Varem pooldasin ma seda kõige tõenäolisema Malaisia lennuki allatulistamise versioonina, kuid praegu ma seda enam kõige tõenäolisemaks versiooniks ei pea ja seda vaid ühel põhjusel.

Lendur peab lahingulennul täitma talle pandud ülesannet ega saa enesele täiendavaid sihtmärke valida, seda enam 30 km kauguselt. Kui aga lendur nägi pealt kahe oma kaaslase allatulistamist, võis ka tugevam närv üles öelda ja ta võis afektiseisundis saata "vaenlase" suunas selleks mitte ettenähtud raketid. Selline võimalus on üsna reaale.

Kuid kui mina võingi oma seisukohti selles küsimuses uute andmete ilmumisel muuta, siis ametliku raporti koostajatel sellist õigust ei ole. Nemad olid kohustatud ka lahingulennuki võimaliku puutumuse versiooni reisilennuki katastroofiga läbi uurima.

Täiesti arusaamatu on Hollandi uurimiskomisjoni raporti sügav veendumus "Venemaa raketi "Buk osaluses" ilma ühegi sellekohase detailse tõendita, et see oli justnimelt "Buk". Kas on leitud raketi elemente, mis elemente ja milline ekspertiis seda kinnitas? Võib arvata, et vastused nendele küsimustele antakse kunagi edaspidi, kuid millel põhineb sel juhul niivõrd sügav veendumus "Buki" osalusest ja et see kuulus kindlasti Venemaale?

Usun, et kriminaaluuring on täpsem ja põhjalikum. Ühegi selle katastroofi süüdlase õigustamine ei oleks kohane. Samas on katastroof selleks liiga tõsine, et selle asjaolusid enne lõplikku ja põhjaliku selguse saamist kasutada oma poliitilise vastase mustamiseks.

Kui lõpuks peaks selguma, et Hollandi uurimiskomisjoni "julged" järeldused on õiged ja lennuk tulistati tõesti alla Venemaal toodetud õhutõrjeraketiga "Buk", mis lasti välja Venemaalt toodud laskeseadeldiselt, siis saab talle ette heita vaid rahvusvaeliste kokkulepete rikkumist, mis keeleavad konfliktipiirkonda seda tüüpi kõrgtehnoloogilise relvastuse saatmist.

Raskendavaks asjaoluks oleks see, kui Venemaa oleks olnud teadlik tsiviillendude toimumisest üle konfliktipiirkonna ja ta tarnis sellisel kõrgusel tabamisvõimega õhutõrjerelvastust sellele vaatamata.

Millest Kiiev teadis, kuid maha vaikis

Samal ajal oli Ukraina MH17 kulgemise marsruudist teadlik. Ta teadis ka täpselt sõjapiirkondi, kus kasutatakse efektiivseid õhutõrjerelvi. Kiiev teadis loomulikult ka seda, et vaid päev varem tulistati alla 6000 m kõrgusel lennanud Ukraina sõjaväe transpordilennuk, teadis, et õhutõrjesüsteemide operaatorid ei suuda ka kõige moodsamate süsteemidega eristada sellisel kõrgusel reisilennukit sõjaväe transpordilennukist.

Ukraina väidab, et tema luure andmetel ei olnud mässulistel sellistes kõrgustes tabamiseks sobivaid õhutõrjesüsteeme. Uurimismaterjalidest selgub, et juba päev hiljem teadis ta täpselt süsteemi "Buk" üle piiri toomisest Venemaalt.

Sellele vaatamata ei suletud õhuruumi reisilendudele. Ma loodan väga, et Kiiev ei teinud otsust Malaisia reislennuki ohverdamisest, et luua oma vaenlasele rahvusvahelisi probleeme. Oma raportis on see tundlik aspekt jäetud tähelepanuta. On olemas rahvusvahelised kokkulepped reisilendude ohutuse tagamiseks. Kas Ukraina on neid leppeid rikkunud?

Ei tasu kahelda, et uurimiskomisjon tegi ära suure ja põhjaliku töö. Kahelda tasub selles, kas raportis on kajastatud kõik kogutu ja uuritu või ainult valikuline osa, mis sobib praeguse poliitilise vastasseisu reaalsusesse ega heidaks varju Ukrainale.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

103
Tagid:
Buk, lennuk, hukkumine, MH17, Ukraina
Teema:
MH17 katastroof (29)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega