Sõjaväelise riigipöörde nurjunud katse Türgi tekitas massiliselt spekulatsioone.

Rooda: kuidas riigipööret läbi kukutada - Türgi kogemus

130
(Uuendatud 14:33 25.08.2016)
Villem Rooda
Miks riigipööre Türgis ei õnnestunud, kuidas riigi sõjaväe juhtkond, kellel on ometi pikad ebasoovitavate valitsuste kukutamise traditsioonid, sai teha niivõrd ränki vigu? Selle üle arutleb Villem Rooda, endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse (GRU) kõrgem ohvitser-analüütik erus.

Sõjaväelise riigipöörde nurjunud katse Türgi tekitas massiliselt spekulatsioone, kuid sündmuste tõsimeelsete analüüsidega suurem osa meediast end ei vaevanud. Paljude muude probleemide lahendamisega ametis olevad erinevate riikide valitsused olid Ankarast saabuvatest uudistest esmalt kerges šokis, edaspidi aga jäid selleteemalised väljaütlemised üsna vaoshoituks. Kuigi riigipöördekatse Türgis mõisteti ühehäälselt hukka, jäi mulje, et õnnestunud tulemus oleks enamusele olnud rohkem meelepärane, kui läbikukkumine.

Türgi sõjaväejuhtkond oleks Euroopa Liidule ja USA-le sobivam liitlane, kui isepäine ja rahvusmeelne president Recep Tayyip Erdoğan. On üpris tõenäoline, et seda riigipööret ei planeeritud väljastpoolt Türgit, mida president praegu ka ei väidaks. Vaatlejatele ei olnud üllatuseks niivõrd riigipöördekatse ise, kuivõrd selle mannetu korraldus ja läbikukkumine.

Miks siis riigipööre ikkagi ei õnnestunud?

Täpne vastus jääbki vist Türgi kindralstaabi ja eriteenistuste seifidesse. Võib veel arvata, et toimunu täpne sündmustik on ebaselge veel neilegi, kes kogu selle protsessi korraldasid ja praegu uurimist teostavad.

Võib arvata, et nii oskamatult, nagu riigipöördekatse tegelikult välja kukkus, see kindlasti mõeldud ei olnud. Miski, mida me praegu ei tea, lõi süsteemi segamini ja halvas kavandatud tegevuse. Teadet võimu ülevõtmisest relvajõudude poolt edasi andes ei teadnud selle edastajad ja riigipöörde korraldajad, et võim, mis pidi selleks ajaks üle võetud olema, eksisteeris tegelikult täies tegevusjõus edasi. Siin pidi olema esimene tõrge.

Sildade blokeerimine oli korraldatud igati tasemel, kuid linnatänavatele toodud tankid seisid tegevuseta. Arusaamatuks jääb suurte jõududega ajakirjandusbüroode hõivamine, samas, kui julgeolekuteenistuste ega politsei eriüksuste baase kontrolli alla ei võetud.

Atatürki nimeline lennujaam piirati tankidega ümber, kuid lennujaama siseseks ülevõtmiseks ja kontrolliks eraldati vaid mittetäielik jalaväekompanii. Türgi armee langevarjurite, sõjaväepolitsei ja terrorivastase võitluse eriüksused ei väljunudki enamuses oma baasidest. Need, mis baasidest siiski väljusid, täitsid täiesti arusaamatuid, teisejärgulisi ülesandeid.

Hotelli, kus Erdoğan parasjagu oma puhkust veetis, praktiliselt ei jälgitud. Rünnakukäsu saabudes oli president juba tund aega varem lahkunud. Hotelli blokeerivale üksusele sellest millegipärast ei teatatud. Viiest autost koosnev presidendi eskort sõitis kaitsetuna takistamatult läbi juba reaalse ülestõusuala. Kogu valitsus, eesotsas peaministriga, oli kas kodudes sümboolse turvavalve all või töökohtadel. Kedagi neist ei isoleeritud ega peetud kinni. Puutumata jäid ka politsei ja julgeolekuteenistuste juhtkonnad.

Raske uskuda, et kõik see oligi riigipöörde korraldajate poolt sellisena planeeritud (eriti teades sõjaväeliste riigipöörete korraldamise suurt kogemust Türgis). Kas osa väeüksusi, sealhulgas eriüksused ei täitnud käsku? See on võimalik, kuid väga vähe tõenäoline. Usutavam on, et käsk nendeni lihtsalt ei jõudnudki ja kui lõpuks jõudis, oli see hoopis käsk riigipöörde mahasurumiseks.

See käsk aga täideti igati professionaalselt. Valve alla võeti viivitamatult suuremad transpordisõlmed ja väljapääsud suurematest linnadest. Kaitse alla võeti valitsusasutused, blokeeriti riigipöördes osalenud üksuste baasid.

Tekib küsimus, kuidas küll suudeti nii lühikese ajaga korraldada vastutegevus, samas, kui palju pikema aja kestel planeeritud sõjaväelise riigipöörde enda korraldus oli nii saamatu, läbimõtlematu ja ebaprofessionaalse tegevuse segane kogum?

Uskumatult kiiresti peeti kinni esimesed 3000-4000 riigipöördes osalenud isikut. Kuidas küll suudeti vaid mõne tunniga kindlaks teha nende osalus riigipöördekatses, nende asukoht, luua kinnipidamistoimkonnad? Kõik oleks nagu olnud ootevalmis. Varsti pärast seda peeti kinni veel üle10 tuhande inimese.

Juba kinnipeetud sõjaväelaste hulgast tehti kindlaks 1200 riigipöördes siiski mitteosalenud sõjaväelast ja nad vabastati, neile lisandus peagi veel 450. Tänaseks, kus uurimiseks on olnud juba rohkem aega, uusi vabastamisiteatatuid ei ole enam lisandunud.

Kaks vandenõu samaaegselt

Kummaline aga siiski täiesti loogiline tundub järeldus, et riigis toimus samaaegselt kaks protsessi, ühed valmistusid sõjaväeliseks riigipöördeks, teised samal ajal selle likvideerimiseks. Seejuures riigipöörde ettevalmistajatel mahasurujate tegevusest teavet ei olnud, mahasurujatel aga oli riigipöörde ettevalmistajate plaanidest ja tegevusest üsna hea ülevaade. Kuidas nimelt, on rakse öelda aga kindlasti jälgiti erinevate käsuliinide sidet.

Igatahes juhtis protsesse võimekate ja kvalifitseeritud inimeste grupp. Riigipöörde korraldajate juhtkonnast saadud teabe kasutas julgeolekuteenistus väga hästi ära. Kuna Erdogan läks täispangale, siis riigipöörde ettevalmistamisele mingeid takistusi ei tehtud.

Eeltoodu ei põhine ühelgi tõsikindlal tõendil, kuid avaldatud materjalide analüüs ja sündmuste loogika ei jäta võimalusi muudeks järeldusteks.

Türgi sõjaväegi kui riik riigis

Türgi sõjavägi ja tema kõrgem juhtkond on väga omamoodi nähtus, mis erineb oluliselt enamiku riikide sõjaväe organisatsioonist. Riigi relvajõud kujutavad Türgis endast omaette võimuharu, olles justkui riigiks riigis. Vaid Türgist omal ajal eeskuju võtnud Egiptuse relvajõud on selles veelgi kaugemale jõudnud — seal on relvajõud võrreldavad tohutu ärikorporatsiooniga.

Türgi sõjaväe kõrgem juhtkond oli nagu vabamüürlaste vennaskond oma sisemise hierarhia, distsipliini, suhete ja korraldusega, kus personali valik, edutamine ja teenistuskäigu korraldus sõltus palju rohkem siseringist, kui valitsuse tsiviilstruktuuridest. Valitsused, kelle aetav poliitika ja tegevus muutus sõjaväele vastuvõtmatuks või kes püüdsid seda relvajõudude sisemist korraldust muuta või kontrolli alla saada, lihtsalt kukutati sõjaväelise riigipöördega.

Oma isiklikku võimu pidevalt tugevdav Erdoğan, kes ei talunud ei topeltvalitsemist ega varivõimu, oli kindlasti sõjaväelise riigipöörde sihtmärgiks.

Etteheited Erdoğanile riigipöörde korraldamises tunduvad alusetud. Erdoğanil ei olnud vaja endal sõjaväelist riigipööret lavastada, tal tuli vaid kavatsetav riigipööre õigeaegselt avastada ja edaspidi toimuv enesele soodsalt ära kasutada. President sai sellega ka kenasti hakkama. Erakordselt ulatuslikud repressioonid, mis riigipöördekatse mahasurumisele järgnesid, näitavad lisaks kättemaksusoovile veel seda, et need olid juba varem ette valmistatud ja teenivad hoopis kaugemaid eesmärke.

Erdoğan teadis kindlasti sõjaväelise riigipöörde ettevalmistamisest. Seda ohtu teadsid paljud, kuid ainuke kes teadis riigipöörde toimumise täpset aega, kohta ja korraldust, oli Edogan ja võimalik, et mingi hulk inimesi tema julgeolekuteenistusest. Välisriikide teenistustel selle kohta tõenäoliselt täpsemaid andmeid polnud.

Erdoğani absoluutse võimu iha oli nii USA, EL, kui ka NATO toetust omavale Türgi generaliteedilevastuvõtmatu. Armee juhtkond ei talunud Erdoğani rahvusmeelsust ega tema autoritaarset poliitikat, lähenemist islamile, kava alustada kontakte Süüria valitsusega, toetust üha süvenevale NATO-vastasusele Iraagis ega soovi taastada ja arendada suhteid Venemaaga. Esimene tõsisem kokkupõrge toimus Egiptuse sõjalise riigipöörde ajal, kus Erdoğan toetas president Mursi't, kindralid aga oma Egiptuse kolleege.

Erdoğan ei pooldanud mitmete Süüria mässuliste grupeeringute toetamist, minnes sellega vastuollu eelmise peaministri ja kindralitega. Küll aga toetas ta nende üksuste vastaseid sõjalisei operatsioone. Erdoğan oli vastu protsessidele, mis viisid Türgit järjest kaugemale islami ideoloogiatest.

Erdoğan ei ole NATO ega Euroopa Liidu põhimõtteline vastane, kuid teda ei rahulda kummagi organisatsiooni praegune arengusuund ega seal vastuvõetavad otsused. Erdoğan on muutunud üha ebasobivamaks nii oma kindralitele, kui ka USA-le ja Euroopa Liidule. Samal ajal ilmalikus ja euroopameelses kogukonnas populaarsust kaotades on ta muutunud järjest populaarsemaks lihtrahva seas.

Ilmalikud kindralid moslemite armees

Valdav enamus — 85% Türgi elanikkonnast moodustavad moslemid, 10% elanikkonnast on õigeusklikud. Edukalt toimunud riigi ilmalikustamise käigus, milles osales ka generaliteet, jäeti need arvud tähtsusetutena, tähelepanuta, nii, nagu ka süvenevad moslemite rahulolematuse avaldused. Erdoğan seda aga tähelepanuta ei jätnud.

Kuigi kõik pidasid islami mõju ühiskonnale olematuks, on armee rea- ja allohvitserkoosseisust 95% ja ohvitseridest 65% pärit moslemi perekondadest.

Enamik kindraleid ja vanemohvitsere on aga pärit ilmalikest perekondadest. Islam ei oma armees erilist mõju just tänu kõrgema juhtkonna tegevusele. Seega piisab üsna vähesest, et islam omandaks ka relvajõududes arvestatava mõju.

Islam on teinud edusamme ka poliitikas. Erdoğani partei kaotas küll möödunud parlamendivalimistel mõnevõrra saadikukohti, kuid partei islamimeelne tiib tugevnes oluliselt.

Tuleb välja, et USA ja EL ideoloogide hinnang, nagu oleks islamil Türgis arvestatav mõju vaid mahajäänud maa-asundustes, on sügavalt ekslik. Riigipöörde mahasurumise ajal skandeerisid tuhandelised rahvahulgad Istanbuli tänavatel islami truudushüüdeid "Allahu Akbar", massiliselt kanti rohelise pearätte.

Moslemeid on lihtne koos hoida ja juhtida, kui neid usuliselt ei solvata ja võõra võimu ja ideoloogiaga ei rõhuta. Oma valitsejate diktaatorlikke ja autoritaarseid valitsemisvõtteid taluvad moslemid üsna kõrge piirini. Erdoğanile on praegu vaja just moslemite, mitte eurostandardsete ilmalike vaadetega inimeste toetust. Ka surmanuhtlus on moslemite karistusteadvuses normaalne nähtus inimühiskonna.

Türgi pärast riigipöördekatset

Erdoğan teab hästi oma hinda ja seda, mille üle kaubelda. Ainuüksi Türgist Euroopasse pääsemist ootavate põgenike probleem on üks tähelepanuväärsematest kauplemisteemadest.

Krimmi naasmisega Venemaa koosseisu jäi Türgi ainsaks Venemaaga konkureerivaks jõuks Mustal merel. Erdoğan võib selle vastasseisu aga pöörata koostööks. Seda ei saa USA lubada.

Probleemset Süüria olukorda Venemaa ja Türgi välisministrid Krimmis juba arutasid. Kui Venemaa ja Türgi selles küsimuses kokkuleppele jõuavad, on USA ja tema liitlaste tehtud kulutused ja ohvrid osutunud asjatuteks.

Võib tuua veel kümmekond argumenti, mis kõik annab Türgile võimaluse poliitiliseks kauplemiseks USA ja EL-ga ja Erdoğanile oma tingimusi kehtestada. USA ja Euroopa Liit ei saa Türgile selga pöörata, sest ta on oma piirkonnas võtmetähtsusega tegija.

Mis siin rääkidagi, õnnestunud riigipööre oleks olnud paljudele kasulik. Euromeelsed kindralid oleksid saanud oma paljuski "mitteeuroopaliku" tegevuse eest pisut noomida ja kohustuse eest euromeelseteks reformideks vabad käed ka Venemaa vastaseks tegevuseks.

Arvestades tegelikku olukorda sõjaväes, on Erdoğan seekord otsustanud läbi viia sedavõrd põhjaliku puhastuse, et sõjaväelaste senine seisund tsiviilühiskonnas ei taastuks enam mitte kunagi. Lisaks sellele tuleb teha lõpp USA-s elava populaarse vaimuliku Güleni mõjule, tema suurele toetajaskonnale ja tsiviilstruktuuridele Türgis.

Püüd taastada surmanuhtlus ei ole niivõrd pelk kättemaks, kuivõrd terve kindla tsiviil- ja sõjaväelise ideoloogilise meelestatusega inimestegrupi likvideerimine. Selline tegevus võib küll anda tulemuse lühemas perspektiivis, kuid kaugemas tulevikus võib see viia ka negatiivse tulemuseni.

Sõjaväeline varijuhtkond on haavatud ja tema tegutsemisvõime pärsitud. Kõrvaldatute asemele määratud kindralid ja ohvitserid on küll presidendile lojaalsed ja toetavad tema tegevust igati, kuid tuleb arvestada, et ka nemad on kõrvaldatutega ühe ja sama kooli, ühtede ja samade sügavalt juurdunud väärtuste ja eristaatuse harjumuste kandjad. Seega tekib ka nendes varem või hiljem soov saavutada selline seisund ühiskonnas, nagu oli nende eelkäijatel.

Riigis on ajutiselt halvatud õiguskaitse, ilmalik haridus, massiteave ja ühiskondlikud organisatsioonid. Nende ümberkorraldamise ja mehitamise käigus uute inimestega võivad tekkida erinevad tagasilöögid riikliku korralduse, majanduse ning ühiskondliku elu erinevates valdkondades, kuid võib ilmneda ka positiivseid suundumusi.

Segadust on palju aga katastroofi ja sügavat kriisi ei tule. Tõenäoliselt seisab Euroopa peagi silmitsi uue mitmemiljonilise põgenikevooluga Türgist.

Riigipööre — kuritegu sõjaväe vastu

Sõjaväelist riigipööret ei saa alati pidada kuriteoks. Arenenud demokraatiaga riikides reeglina eeldusi sõjaväeliseks riigipöördeks ei ole, nii nagu ei ole ka selleks valmistuvat sõjaväge. Siiski on ajaloo õppetundidest teada, et teatud juhtudel võib sõjavägi olla ainus võimalus riigile hukutavate suundumuste ärahoidmiseks.

Sõjaväeline riigipööre on lisaks kuriteole riigi ja rahva vastu kuritegu ka sõjaväe enda vastu. Maailma riikide sõjaväed on erinevad oma korralduselt, erinevad on nende määrustikud ja distsipliin, kuid kõikides nendes on sama raudne põhimõte, et sõjaväes käsku ei vaidlustata ega arutata, käsk tuleb täita.

See asjaolu annab sõjaväe kõrgemale juhtkonnale võimaluse kasutada alluvaid relvastatud sõjaväelasi oma huvides ka selliste tegude toimepanemiseks, mida nood ise õigeks ei pea ja teha ei soovi. Kuritegeliku käsu täitmist hindab ühiskond samuti kuriteoks. Teisisõnu sõjaväelased jäävad igal juhul süüdi.

 

 

 

 

130