Aleppo.

Aleppo piiramine: miks USA X-päeva Süürias maha magas

90
Ekstremistid Süürias loodavad sellele, et nende olemasolu on kellelegi kasulik.

Jelena Suponina, poliitiline vaatleja, idamaade asjatundja — spetsiaalselt agentuurile RIA Novosti

Sel nädalal täitus tähtaeg ultimaatumil, mille USA riigisekretär John Kerry sel kevadel Venemaale esitas. "Seega lähikuudel kas toimub midagi või nad jõuavad omadega niikaugele, et tuleb tegutseda hoopis teisiti," (ingl. k. "So either something happens in these next few months, or they are asking for a very different track.") ütles Kerry Ameerika ajakirjanikele maikuu alguses.

Sõnadega "toimub midagi" peeti silmas samme Süüria olukorra poliitiliseks reguleerimiseks. Sõnaga "nemad" tähistati Venemaad ja Süüria valitsust. Tookord teatas Kerry, et X-päev on 1. august.

Ameeriklaste jahuta veski

Jõudsimegi tähtaja ära oodata ja mis siis nüüd saab? Et määratud kuupäevast on mitu päeva möödas, võib kergendatult hingata: Kerry ähvardused osutusid järjekordseks tühikargamiseks.

Tegelikult ega hinge kinni hoida polnud vajagi. Aktiivne Kerry on oma lõputute süstikvisiitidega ja perioodiliste teravate väljaütlemiste poolest niigi tuntud. Selline siblimine viib harva tulemuseni. Erandiks saab ehk pidada Iraani tuumaprogrammi ühisläbirääkimisi 2015. aasta suvel.

Idamaades on tuntud vanasõna veskist, mis küll ringi käib aga jahu ei anna. Lärmi palju aga jahu pole. See käib Kerry kohta.

"Putinil on põhjust Kerry hoiatustesse lugupidamatult suhtuda," kirjutas 3. augustil ajaleht "Washington Post". Ameerika ajakirjanikud kurdavad, et "Kerry usub Putinit ilmaasjata," kuid samas laiutavad nad oma riigisekretäris pettununa käsi: "Moskva ignoreerib tema ähvardusi — ei mingeid tagajärgi."

Autorid tuletavad meelde, et levisid jutud näiteks mingist Ameerika plaanist B Süürias, juhuks, kui plaan A poliitilisest kokkuleppest tööle ei hakka. Oli andmeid, et plaan B nägi ette hoopis suurema sõjalise abi andmise president Assadi vastu sõdivatele USA-le lojaalsetele relvastatud grupeeringutele.

ÜRO Julgeolekunõukogust lähtuv Süüria rehkendus

President Obama sellega aga ei kiirusta. Muide, isegi 1. augusti kuupäevast õhkub Washingtoni soovimatust otsustavalt käituda. Kui järgida ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2254, mis võeti vastu 18. detsembril 2015, tulnuks ultimaatumi tähtajaks määrata 18. juuni või kasvõi 01. juuli.

Dokumendi kohaselt pidi üleminek "usaldusväärsele ühisvalitsemisele Süürias" olema lõppenud juba juuniks. Resolutsioon andis selleks aega kuus kuud ja 18 kuu jooksul tuli riigis uue konstitutsiooni alusel "ÜRO järelevalve all" korraldada uued valimised.

ÜRO paragrahviväänajatele tuleb igatahes aua anda: resolutsioonis isegi ei täpsustata seda, millistest valimistest jutt käib, kas presidendivalimistest või parlamendivalimistest või mõlematest korraga? On öeldud vaid, et need peavad olema "vabad ja õiglased" ja koos sellega muidugi, et "kõik peavad kaasa aitama tulevahetuse lõpetamisele" Süürias.

Seega siis, kõik mõeldavad ja mõeldamatud tähtajad on möödas, kuid lahingud Süürias jätkuvad, veelgi enam, just praegu on valitsusväed piiramisrõngasse võtmas võtmetähtsusega Aleppo linna. Poliitiline protsess ei edene, Genfi läbirääkimised on edasi lükatud augusti lõppu. Kas see tähendab, et Kerry'l oleks aeg uus ultimaatum esitada: näiteks 1. septembriks või oktoobriks?

Hobbes'i teooria Süüriale

Kerry ülesanne on asjaga venitada niikaua kui võimalik. Ja asi polegi Putini mitteusaldamises, vaid Obama enda soovimatuses Süüria kriisi süüvida. Ei, mitte sellepärast, nagu panustaksid ameeriklased võimalikele kokkulepetele Venemaaga pimesi. Nii naiivsed nad pole, see on vaid mäng publikule.

Tegelikult on asi selles, et ilma Assadita Süüriat pelgavad nad juba samapalju, kui Assadiga Süüriat ja seepärast tahaksid nad selles küsimuses teha Venemaaga piiratud ulatuses koostööd.

Tegelikult ei olegi Ameerika hirmud nii suured kui Euroopal. Süüria konflikti tagajärgede tõttu kannatab USA hoopis vähem, kui põgenikevoolust ja terrorismi kasvust ära hirmutatud Euroopa. Ameeriklasi, tundub, rahuldab praegune olukord Süürias igati.

© Ruptly
Tänavalahingud Aleppos.

Süüria kriisi kiirest lahendamisest ei ole väga huvitatud ka Iisrael. Sealse Begini ja Sadati instituudi (konsulteerib ka peaminister Netanyahut) professor Efraim Inbar saatis mulle just oma analüütilise artikli

Artikli pealkiri on provokatsiooniline: "Islamiriigi" purustamine on strateegiline viga" (Islamiriik, ehk ISIS ehk Daesh on paljudes riikides, sealhulgas Venemaal, keelustatud terroriorganisatsioon). Professor põhjendab esitatud teesi rea argumentidega. Nii näiteks olevat hea, kui kõik terroristid on koondunud ühete organisatsiooni ja oleks palju hullem, kui nad jookseksid laiali igaüks oma koju, kust nad tulnud on.

Kuid peamine on küllap järgnevas: selle terrorigrupeeringu vastu võitlevad Iisraelile vaenulikud Iraan ja Liibanoni "Hesbollah". Tähendab, nad kulutavad sellele võitlusele oma jõudu ja häirivad vähem Iisraeli. "See on mugav instrument Teherani ambitsioonikate Lähis-Idas domineerimise plaanide nurjamiseks," leiab Efraim Inbar.

Tema arvates pärineb "Lähis-Ida reaalsus justkui Hobbesi teooriast, kus ei ole alati võimalust selgeks moraalseks valikuks".

Tuletame meelde, et XVII sajandi Inglise filosoof, "Leviathani" autor Thomas Hobbes uuris Inglismaa tsiviilkonflikti kogemust ja esitas teooria "kõikide sõjast kõikide vastu" kui vältimatust eelstaadiumist enne uue ühiskondliku kokkuleppe väljatöötamist ja riigi tekkimist.

"Rinde" ümbernimetamisest ja USA löökidest

Ekstremistid Süürias loodavad sellele, et nende olemasolu on kellelegi kasulik. Võiks arvata, et mida muudab juuni lõpul toimunud terroriorganisatsiooni "Jabhat al-Nusra" ("Toetusrinne") ümbernimetamine "Jabhat Fateh al-Sham"-iks ("Süüria vallutamise rindeks")?

Ameeriklased teatasid kohe, et nime muutmisest sisu ei muutu. Miks siis ometi USA ei anna lööke selle organisatsiooni, kuidas ta end ka ei nimetaks, positsioonidele Süürias, kuigi Venemaa teda selleks üles kutsub?

Koos ümbernimetamisega teatas rinde juhtkond enda lahkulöömisest terroriorganisatsioonist Al-Qaeda. See uus kaubamärk, nagu paljud välismaa radikaalsete gruppide uurijad arvavad, võimaldab rindel lihtsamini moodustada alliansse teiste rühmitustega, sealhulgas nendega, kes teevad selgelt koostööd USA-ga.

Sellisel juhul, tuleb välja, saab ameeriklastel olema veegi raskem nende pihta lööke anda, sest nagu nad ise ütlevad, on "ühtesid teistest raske eristada".

Olukord Aleppos: kas edu või lõks?

Kui kaua suudab president Obama, vaatamata Assadi vastaste palvetele, vältida otsustavat tegutsemist Süürias? USA presidendivalimised toimuvad novembris. Võimalik, et administratsioonil on vaja Lähis-Idas mingit säravat "võitu" (selle pikaajalised tulemused ei peagi olema ühesed), et demokraatide kandidaati Hillary Clintonit pisutki toetada.

Kas selleks saab olema Mosuli vabastamine terroristidest Iraagis või Raqqa vabastamine Süürias? Või äkki näeme me läbimurret Süüria rahuläbirääkimistel Genfis? Ja pärast seda jätkub Venemaa poolt käivitatud humanitaaroperatsioon Aleppos ühiste jõududega?

Kui aga need jõupingutused taas liiva jooksevad, mis siis saab? Kas USA lepib sellega, et valitsusväed marsivad Alepposse või siis saabub tõesti X-päev? Võimalik, et Süüria armee ei hakkagi vastust teadmata linna vallutamisega kiirustama. Kuigi praegu loob Obama loidus mulje võimalikust edust. Aga äkki on see lõks?

Mis seal's ikka, kui käib "kõikide sõda kõikide vastu", kasvab määramatus. Süürias tegutsevad praegu kõik intuitiivselt. Ja just see teebki ärevaks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

 

 

 

90