Ekspertid töötavad Malaisia reisilennuki Boeing 777 hukkamispaigal Ida-Ukrainas.

Sõda pole õigustus

59
(Uuendatud 14:34 25.08.2016)
Villem Rooda
Inimeste hukkumisest Malaysia airlines reisilennukis Boeing 777, mis tulistati Ukraina idaosas alla 17. juulil 2014. aastal, on möödunud üle kahe aasta. Kiiev lubab kurjategijaid karmilt karistada. Süüdlastest ja mittesüüdlastest kirjutab Villem Rooda, NSV Liidu kaitseministeeriumi kõrgem ohvitser-analüütik erus.

Malaisia lennuettevõttele Malaysia airlines kuulunud reisilennuki Boeing 777 Ida-Ukrainas 17. juulil 2014.a. allatulistamise aastapäeval kinnitas Ukraina president Petro Porošenko, et selle teo toime pannud kurjategijad leitakse üles ja neid karistatakse karmilt. Ta ei täpsustanud, kas sellekohane juurdlus Ukrainas juba käib ja kas on selgitatud, mis asjaoludel või kelle korraldusel lubati sõjategevuse ala kohal olevasse õhuruumi reisilennuk. Tundub, et millegipärast ei peeta seda fakti jätkuvalt oluliseks, Kiievile on oluline vaid kindlaks teha, kes lennuki alla tulistas.

Läbinähtav on Kiievi soov teha süüdlaseks raketiseadeldise operaator, kui see oli maa-õhk rakett, või sõjaväelendur, kui see oli lennuk (kuigi viimast variant Ukraina ei tunnista).

Täiesti arusaamatult suhtutakse selles sõjategevuse piirkonnas reaalselt valitsenud olukorda. Üks relvakonflikti osapool ründas seal õhust vastaspoole objekte, teine pool omakorda kaitses ennast õhutõrjerelvadega ja ründaja kandis kaotusi allatulistatud lennukite ja kopterite näol.

Kiiev annab vastuolulisi selgitusi

Seega lubati reisilennuk praktilise õhusõja piirkonda. Kuidas saab see reisilennuki hukus olla vähetähtis? Seda enam, kui Kiiev väidab nüüd, et omakaitseväelastel olid õhutõrjerelvad, millega oli võimalik tabada ka 10 kilomeetri kõrgusel lendavaid sihtmärke. Kas see tähendab, et Ukraina pealinnas teati sellest ohust, milles piirkonnast üle lendavad reisilennukid viibisid? Varem väitis Kiiev enda õigustamiseks, et reisilennukeid ei ohustanud miski ja just sellepärast õhukoridori reisilennuliikluseks ei suletud.

Kuid isegi Ukraina veendumus selles, et omakaitseväelastel ei ole õhutõrjerelvi, mis sellisel kõrgusel lendavatele reisilennukitele ohtu kujutavad, ei saa olla õigustuseks lennuki lubamiseks sõjategevuse piirkonda.

Vaidlust sellel teemal saab jätkata alles pärast seda, kui on kindlaks tehtud, mis vahenditega reisilennuk tegelikult alla tulistati. Ukrainal oli see justkui selge esimesest päevast peale — see oli Venemaalt toodud keskkõrgusrakett "Buk".

Sellises valguses on toimunud ka kogu rahvusvaheline uurimine. Vähemalt on püütud leida tõendeid just selle versiooni kinnituseks. Kuid uurimine ei saa seda absoluutse tõsikindlusega väita, kuna ei püütudki leida jälgi kõikidest võimalikest maa-õhk või õhk-õhk tüüpi õhutõrjevahenditest. Otsiti tõestust ainult raketile "Buk".

Seega, isegi kui uurimisraport peaks kinnitama, et see oli "Buk", siis vaidlus ja tehniline ekspertiis jätkub. Hakatakse täpsustama, kus asus reisilennuki allatulistanud raketi stardiseade. Seda ei olegi nii raske kindlaks teha. Erialaeksperdid suudavad allakukkunud lennuki rusude asukoha, "Buk" lennukauguse ja teiste näitajate baasil kindlaks teha piirkonna, kus stardiseade asus. See ala on palju väiksem kui seni avaldatud tõenäoline raketiseadeldise paiknemise piirkond. Kõigepealt tuleb aga ikkagi kindlaks teha, kas see oli justnimelt "Buk".

Kes oli lennujuht?

Reisilennuki sõjategevuse tsooni lubamise süüdlaste selgitamine ei ole keeruline. Selleks on antud hetkel seda lennukoridori opereerinud lennujuht. Ta on vastutav reisilennuki hukkumise võimaluse loomise eest.

Raketiseadeldise operaator (oletagem, et lennuk tulistati alla ikkagi maa-õhk raketiga) on vastutav, kui ta teadis, et see on reisilennuk ja ta omas pädevust selle allatulistamiseks. Siis on ta üks käesoleva sajandi rängima kuriteo otsene toimepanija. Kui ta aga ei teadnud, et see on reisilennuk ja selle ikkagi alla tulistas, siis õhukaitseväe sõjaväelasena tulistas ta vaid tema vastutusalasse ilmunud õhusihtmärki ja peale oma südametunnistuse ei saa teda keegi milleski süüdistada. Sama kehtib ka allatulistamise käsu andnud sõjaväelase kohta.

Kas ta talle kanti ette, et õhuruumis on reisilennuk, mitte aga vastaspoole, Ukraina lennuväe transpordi- või pommituslennuk? Seega on põhiküsimus mitte see, kes lasi raketi välja (isegi kui see oleks olnud lendur), vaid see, kas ta teadis, et tulistab reisilennukit ja vaatamata sellele ikkagi tulistas või andis käsu allatulistamiseks.

Teadmata, kuidas on selle teabe valdamine ja edastamine korraldatud Ukrainas, siis reeglina teavad ülelennu marsruute ja aegu riigi antud piirkonna õhukaitsesüsteemi korrapidajad ja õhujõudude antud piirkonna lennujuhid. Reeglina õhutõrjeseadeldiste operaatoritel ega sõjaväelenduritel sellist teavet ei ole. Nemad ei saa omatahtsi sihtmärki valida ega seda ilma vastava käsuta alla tulistada. Kuid alati on erandeid ja välistatud pole ka oma initsiatiiv.

Raketiseadeldise operaator pidi kelleltki saama teabe sihtmärgi iseloomu kohta. Visuaalselt tema sihtmärki kindlaks teha ei saanud. Sõjaväelenduril on võimalik lennuki tüübis visuaalselt veenduda, kuigi tema õhk-õhk rakett tabab märki ka 15 km kauguselt.

Seega jääb üle president Porošenkole oma lubaduse täideviimiseks ja süüdlaste leidmiseks vaid jõudu soovida ja loota, et teda selles igati abistatakse.

 

 

59