Kas on mingit võimalust arendada integratsioonialast koostööd Venemaa ja USA vahel?

Andrei Bõstritski: usaldust Venemaa ja Lääne vahel saab taastada

63
(Uuendatud 15:47 25.08.2016)
Vladimir Ardajev
Nii Läänes, kui ka Venemaal räägitakse juba tõsimeeli uuest külmast sõjast kui sündinud faktist.

Euroopa Liit pikendas Venemaa vastaseid sanktsioone, NATO paigutab oma idapiiridele uusi pataljone ja meediaruumis käivad tõsised heitlused. Sellisel taustal võivad rahvusvahelise diskussiooniklubi "Valdai" ettevalmistatava Venemaa ja maailma intellektuaalse eliidi esindajate Venemaa ja Lääne koostöövõimalusi käsitleva uue kohtumiste ettevalmistused tunduda enneaegsena. Kuid klubi arendus- ja toetusfondi nõukogu esimees Andrei Bõstritski leiab, et integratsiooniteemaline päevakord on täna aktuaalne kui ei kunagi varem. Temaga vestles Vladimir Ardajev.

Enesetapjaid riike pole olemas

— Nüüd, mil nii Läänes, kui ka Venemaal räägitakse juba tõsimeeli uuest külmast sõjast kui sündinud faktist, kas saab üldse rääkida lähenemisest, koostööst, integratsioonist?

— See on aktuaalsem kui ei kunagi varem, sest maailm on muutunud. Varem oli üksainus suur vastasseis — kahe maailmasüsteemi vahel ja ka iga lokaalse konflikti taga oli alati aimatav kahe vastandliku jõu — nõukogude leeri ja kapitalistliku Lääne vaheline vastasseis. Nüüd on see möödanik ja iga uue konflikti olemuses tuleb eraldi peensusteni selgusele jõuda.

Vaatamata kõikidele Venemaa ja Lääne erimeelsustele, vastastikustele etteheidetele ja konfliktidele tuleb meil siiski üles ehitada mingi ratsionaalne tulevik, mille koordinaadid on väga mitmepalgelised. Siin saavad olema nii tehnoloogiad, kui ka poliitilised suhted ja nende eellugu. Vaatamata kõigele, mis tänase Venemaa kooseksisteerimisele Euroopa Liidu ja USA-ga varju heidab, tuleb tulevik üles ehitada ikkagi üheskoos. Sellel planeedil tuleb meil edasi elada ja enesetapjaid riike pole olemas.

Konfliktide taustal on selgelt näha kõikide osapoolt püüdu neid samu konflikte lahendada. Võtame või Süüria. Selle ümber on palju vastastikuseid etteheiteid, kuid samal ajal on näha pidavaid koostöövõimaluste otsinguid. Mulle tundub, et kõik suured tsiviliseeritud riigid on häälestatud koostööle. Kuigi see edeneb praegu väga visalt.

— Milline see tulevik on? Kas selle piirjooni on juba näha? Ilmselt ei saa see olema ei ühepolaarne, ei kahepolaarne, kuid milline siis?

— Kui heita pilk nähtavasse tulevikku, siis loomulikult säilib maailmas teatav USA liidriroll. Kuid mitte hegemoonia, seda ei ole juba praegu enam, sest on üsna palju jõude, mis sellele vastu seisavad. Tulevikumaailmas saab ilmselt olema keerulise koostisega demokraatlik ühiskond. Selles ei saa olema palju püsivaid liite, pigem on need hetkeolukorra vajadustel põhinevad ühendused.

Loomulikult säilivad ka "huvidepõhised klubid", näiteks Lääne-Euroopa riigid, millel on väga palju ühist. Nad tulevad kokku, lähevad lahku, tülitsevad, kuid ei eemaldu kõikidele probleemidele vaatamata üksteisest kaugele.

Euraasia ruumis toimub sama. On selge, et Venemaa ja Hiina vahel saavad valitsema tõsised suhted. Selle eelduseks on pikk omavaheline piir, suhete ajalugu ja ühised majandushuvid.

See tähendab, et me hakkame tulevikus elama mitte ühe vaid mitmete liitudega maailmas, koalitsioonide maailmas. Need koalitsioonid hakkavad tekkima mingil ajendil, nagu näiteks praegu seoses olukorraga Lähis-Idas. Liidud võivad tekkida, ütleme, Lääne-Aafrika või Lõuna-Hiina meres kujunenud olukorra tõttu.

Mis suunas hakkavd riigid tulevikus arenema, on raske ennustada. Näiteks Austraalial võib tekkida suurem vajadus suhete arendamiseks Hiina kui USA-ga, kuigi vaevalt, et ta koostöö USA-ga sellepärast lõpeb. Kuid seejuures hakkab suhete osakaal ühtede või teiste riikidega muutuma.

Mis võib lagundada Euroopa Liidu

— Arutagem seda sammhaaval. Niisiis Euroopa. Brexit — mis see on? On see selliste traditsiooniliste liitude lagunemise protsessi algus?

— Asi on selles, et Maastrichti protsess, mis Euroopa Liidu tekkimiseni viis, algas veel vastasseisu ajal sotsialismileeriga. Kõigile oli selge, milleks liituda ja mis suunas edasi minna. Liiguti sammhaaval, ettevaatlikult ja konkurents sotsialismileeriga iseenesest tugevdas ja liitis kõiki ning sundis koostegevusele. Nii või teisiti, tekkis Brüssel, kes hakkas endale üha rohkem pädevusi võtma.

Kui NSV Liit ja sotsialismileer kadusid, algas Euroliidu laienemisprotsess, mis teatud mõttes hakkas seda liitu kõigutama. Nõrgemad lülid hakkasid muretsema, sest liitumisest saadav tulu ei olnud nii suur kui oleks tahetud. Algasid tohutud migratsiooniprotsessid EL sees, mis viisid teatad hälveteni. Brüssel aga osutus paindumatuks, väga aeglaselt töötavaks masinaks. Tema poolt vastuvõetavad otsused polnud alati efektiivsed.

Ühendkuningriigile käis see kõik loomulikult närvidele. Hääletamine referendumil oli osaliselt emotsionaalne, osaliselt protestimeelne. Briti ühiskond jagunes väge keerulisel viisil. Räägitakse, et vanemaealised, vaesemad industriaalsed hääletasid noorte, rikaste ja postindustriaalsete vastu. Kuid ka see on lihtsustatud käsitlus.

— Ja mis see siis ikkagi oli, kas dramaatiline juhuslikkuse või seaduspärasuse ilming?

— Arvan, et see oli seaduspärasuse ilming ja kõigile suur õppetund. See on selge signaal, et Euroopa Liitu tuleb tõsiselt reformida. See on signaal tervele Euroopale: tuleb mõelda oma ühtsusele, selle ühtsuse mõistmisele. Selles mõttes kinnitab NATO tippkohtumine Varssavis, et Brexit on oma mõju avaldanud. Ta ei vähendanud ühtsuse taset, vaid hirmutas kõiki, kõik haarasid äkki üksteisel kätest, kuigi vastastikuste etteheidete hulk on endiselt väga suur.

— Mis kujutab Eoroopa Liidule täna kõige suuremat ohtu, kas Britannia taolise alussamba lahkumine või nõrgemate lülide, näiteks Itaalia rahulolematus?

— Euroliidu võivad lagundada sisemised vastuolud, mida on väga palju. Ennekõike peavad riigid aru saama, mis suunas liikuda. Loogiliselt võttes peaksid nad liikuma ühtse poliitikaga ühtse riigi suunas. Jah, seal saavad olema rikkamad ja vaesemad piirkonnad, nagu meil Venemaal. On rikkamaid piirkondi, on vaesemaid, on palju vaidlusi keskvõimu poolsete rahaeraldiste üle, selle üle, kuhu ja milleks raha suunatakse, kuid on ühtne valitsus, kes võtab vastu otsuseid, mida kõik täitma peavad.

Brüssel ei ole selline. Sellepärast mulle tundub, et peamine oht Euroliidu püsimisele seisneb tema ülesehituses. Maastrichti protsessi loogika oli algusest peale selline, et EL sisene integratsioon pidi suurenema ja Euroopa ise pidi saama järjest homogeensemaks. Seejuures paratamatult säilivad erinevused elutaseme ja muudes parameetrites pidid vähenema. Kuid seda ei toimunud.

Volituste jaotamine ja liimesriikide juhtide osa liidus ning muud sedalaadi küsimused on lahendamata. Ma arvan, et EL põhiprobleem on deklareeritavate printsiipide ja eesmärkide mittevastavus langetatud poliitiliste otsuste tegelikule täitemehhanismile.

Usaldus on taastatav

— Läheme edasi. Venemaa — Hiina. Kuivõrd võrdväärne saab teie arvates olla selleine partnerlus, arvestades riikide majandusliku, demograafilise ja muude potentsiaalide erinevust?

— On arusaadav, et Hiina on üks, Venemaa aga hoopis teine riik. Kusjuures mitte Venemaa kui selline, vaid Euraasia majandusühenduse liikmesriigina. On selge, et Hiinal on hoopis rohkem raha.

Samal ajal on Venemaa eelisteks majandusruum, ressursid, selle kõige juhtimise ja haldamise võimalused. Seepärast on see täiesti võrdväärne partnerlus, võrdväärne tehing: üks maksab raha, teine müüb kaupa ja kumbki saab selle, mida tahtis. Hiina saab müügituru, transpordimarsruudid, Venemaa saab investeeringud ja võimaluse infrastruktuuri arendamiseks. Protsess toimib mõlema poole hüvanguks.

— Aga riikidevahelised ühendused nõukogudejärgses ruumis, kas sellel on tulevikku või on aeg nende kunstlikkust tõestanud?

— Loomulikult on sellel tulevikku. Jah, vastuolusid on, kuid muud võimalust eriti pole. Esiteks, sellel ruumil on väga palju ajaloolist, geograafilist ja majanduslikku mõttekust. Kaupade vahetamine, partnerlus, lisaks sellele koostöö sellesama Hiinaga, Euroopaga. Jah, partnerid on väga erinevad.

On selge, et igaühel on oma tingimused, oma väljakutsed. Kellegi on külje all Hiina, kellelgi Iraan, kellelgi Afganistan ja selle kõigega tuleb arvestada. Kuid nagunii on need riigid koostööle määratud, vaatamata kõikidele vastuoludele on just selline liit, kuhu kuulub ka Venemaa, nendele loomulik ja orgaaniline.

— Kas on mingit võimalust arendada integratsioonialast koostööd Venemaa ja USA vahel?

— Muidugi on. Ja Venemaa juhtkond on sellisele koostööle igati häälestatud — miks mitte? USA on eesrindlik riik, energiline, tugev.

Küsimus on selles, et selle koostöö tarvis tuleb vorm leida.

Tegelikult tahaksid kootööd teha kõik, kuid igaüks oma tingimustel, see aga viib arusaamatuste, konfliktide ja vaidlusteni.

— Koostöö, strateegiline partnerlus eeldavad vastastikuse usalduse kõrget taset. Kas pole see juba niivõrd kadunud, et seda taastada ei olegi enam võimalik?

— Usaldusega on tõsine mure, kuid ma arvan, et see on lahendatav. Teate, see on nagu abielus, üks abikaasadest on mingil põhjusel teise usalduse kaotanud ja tundub, et igaveseks. Kuid aeg loksutab kõik paika ja näitab, kas toimunu oli õnnetu juhus või halastamatu seaduspärasus. Sellega on samamoodi.

Mulle tundub, et mitte kunagi ei maksa keelduda võimalusest samm-sammult usaldust taastada, kui just ei ole kindlaid ega mittekahemõttelisi juhiseid, et see on võimatu.

— Kas ma saan õigesti aru, et osaliselt just sellega "Valdai" klubi tegelebki?

— Osaliselt küll, jah. Järgmise konverentsi kavatseme me pühendada just sellele, millest me oma vestlust alustasime — püüame määratleda meie ühise tuleviku konfiguratsiooni. Hakkame tööle selle nimel, et tänases ära tunda seda, mis hakkab määrama meie homset. Ja et mõista, kuidas me saksime neid tegureid mõjutada, et areng oleks soodne.

Mõtleme ka paljudele teistele projektidele. Näiteks kaasaegsete tehnoloogiate mõjust erinevatele protsessidele, sealhulgas poliitilistele. Kindlast jätkame Lähis-Ida temaatika käsitlemist.

 

 

 

 

63