Türgi lipp.

Venemaa-Türgi konflikt: allatulistatud ründelennuki õppetunnid

73
(Uuendatud 14:38 25.08.2016)
Villem Rooda
Paistab, et Türgi ja Venemaa vaheline konflikt, mis sai alguse Venemaa ründelennuki allatulistamisest Türgi hävitaja poolt ja Vene piloodi hukkumisest, laheneb rahueelselt. Toimunu põhjusi ja tausta analüüsib Villem Rooda, endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse (GRU) kõrgem ohvitser-analüütik erus.

Tänapäeva maailma poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide rägastikus polegi kõik nii lootusetu. Üheks selliseks lootusekiireks tuleb pidada kahtlemata Venemaa ja Türgi lõpuks ometi alanud dialoogi. On juba ka esimesi märke kahe riigi vaheliste pingete ületamisest.

Eriti tähenduslikuks tuleb seejuures pidada asjaolu, et dialoog algas mistahes kolmanda osapoole vahendustegevuse või sekkumiseta või mistahes poliitilise ja majandusliku surveta, ainuüksi kahe maa juhtkonna initsiatiivil ja terve mõistuse ajendil. See on suurepärane näide, et keerulisemadki riikidevahelised vastuolud on hea tahte olemasolul, mõlema poole huvide arvestamisel ja mõistmisel lahendatavad rahumeelselt.

Venemaa-Türgi konflikti, mis sai alguse Venemaa ründelennuki Su-24M allatulistamisest Türgi õhujõudude hävitaja poolt ja Venemaa lennuki ühe meeskonnaliikme hukkumisest, oli senini Lääne ja ka Eesti meedias kajastatud väga ühepoolselt ja reeglina põhinesid kommentaarid pigem propagandistlikul Venemaa vastasel retoorikal, kui tõepärase informatsiooni analüüsil.

Venemaa lennukid Türgi õhuruumis

Praegust suhete taastamise protsessi seevastu kajastatakse nii Lääne, kui ka Eesti meedias väga kidakeelselt ja tagasihoidlikult, kui mitte eriti tähtsat sündmust. Teadetes, mis ilmusid kohe pärast vahejuhtumi toimumist oli juttu peamiselt Venemaa õhujõudude sõjalennukite pidevast Türgi õhupiiri rikkumistest, millest jäi mulje, et Venemaa sõjalennukid lausa Türgi õhuruumis lendavadki.

Tegelikult räägivad faktid selget keelt, et lausa õhuruumis lendamist pole kunagi olnud. On esinenud hetkelisi õhuruumi riivamisi, sisenemist ja lendamist õhuruumi tuvastustsoonis, mis ei ole õhuruumi kaitsetsooni staatuses, vaid mida peetakse õhuruumi jälgimise ohuastme eeltsooniks.

Formaalselt pole seal lendamine keelatud, kuid sõjalennukite piloodid püüavad neid tsoone vältida. Miks Venemaa ründelennukid ikkagi seal lendasid? Süürias käib kodusõda, kus Venemaa ja Türgi toetavad erinevaid osapooli. Venemaa toetab Süüria valitsusvägesid ja ISIS-e (Venemaal ja USA-s keelatud terroriorganisatsioon) terroristidega võitlevaid kurde.

Türgi toetab Süüria valitsusvastaseid mässulisi ja ründab ise Süüria õhupiiri rikkudes õhust kurdide positsioone, keda ta süüdistab Türgis tegutsevate terroristlike gruppide toetamises. Türgi toetatavad mässulised ja kurdidega võitlevad ISIS-e salgad kasutavad ära olukorda, kus lennukite pilootidel on väga raske rünnata Türgi piiri vahetus läheduses olevaid objekte, ilma et nad seejuures hetkeks Türgi õhuruumi ei satuks.

Vastavalt rahvusvahelistele reeglitele ei pea õhupiiri rikkumiseks lennuk lendama riigi õhuruumi sügavusse, piisab, kui ta seda tiivaulatuseski riivab. Normaalsete riikidevaheliste suhete korral reageeritakse sellisele piiri riivamisele protestinoodiga, sest ka riivamisi õhupiiri ületamisele reageerimata ei jäeta. Avalikus teaberuumis kättesaadavatel andmetel oli 2015. aastal kokku 103 sellist rikkumist, suurim arv USA õhujõudude poolt, järgnesid Prantsusmaa, Iisrael, Türgi, Venemaa ja ühekaupa veel neli riiki.

Oleks tulnud varem kokku leppida

Enamuses olid need navigatsiooniveast tingitud hetkelised kõrvalekaldumised, mille parandasid piloodid ise ilma välise hoiatuseta ja need toimusid kõik spetsiifilistes õhukoridorides, kus väikseimgi navigatsiooniviga viib väikerikkumiseni. Otsest sõjaolukorrast tingitud rikkumised olid Venemaa, Türgi ja Iisraeli lennukitel, kus võõrasse õhuruumi siseneti mitte ekslikult ega riivamisi, vaid otseselt lahingulennul.

Türgi on esitanud Venemaale üheksa protesti koos ähvardusega selle kordumisel rikkuja alla lasta. Üks nendest osutus alusetuks, neljal korral viibis Venemaa sõjalennuk Türgi õhuruumis 20-40 sekundit ja lendas üle mõttelise õhupiiri joone 200-350 m sügavusele. Rünnates õhust objekti, mis asub vaid 100-150 m kaugusel piirist, on tõenäosus sattuda mõneks sekundiks üle õhupiiri teise riigi õhuruumi väga suur.

Reeglina hoiavad nii sõja- kui ka registreerimata koridoris lendavad tsiviillennukid riigi õhupiiri joonest vähemalt 5-10 km kaugusele. Igal riigil, ka Türgil, on õigus ja mitte ainult õigus, vaid ka kohustus kõikide vahenditega oma õhupiiri kaitsta. Rünne õhust on tänapäeva ründeohtudest kõige suurem ja ohtlikum. Olukorras, kus otse piiril käis sõda, oli hädavajalik Türgi ja Venemaa vaheline konflikti tekke ärahoidmise regulatsioon ja lepped. NATO liikmeks olev Türgi midagi sellist ei soovinud.

Võib tuua vastupidise näite — Iisraeli, kus selliste lepete sõlmimiseks ja sõjaväelaste vahelise side loomiseks sõideti peaministri tasemel Moskvasse, et reaalsuses võimalikke kokkupõrkeid ära hoida. NATO ja Türgi aga oleks nagu soovinudki, et selline kokkupõrge toimuks.

Võib öelda, et Venemaa lahingulennukil esines kolmel korral ka Iisraeli õhuruumi rikkumist. Kahel korral parandas piloot vea ise, enne, kui hoiatus anda jõuti, ühel korral muutis lennuk kurssi kohe peale hoiatuse saamist. Avalikult on levinud ka Iisraeli õhukaitse ülema asjakohane avaldus: "Me teadsime, et nad meid rünnata ei kavatse ega hakanud oma hävitajaid õhku tõstma."

Venemaa lenduritele tuleb au anda

Türgi teadis, et venelased teda rünnata ei kavatsenud. Teati ka seda, miks Venemaa ründelennukid Türgi õhupiirile nii lähedal lendavad. Türgi tahtis saavutada, et neid lende ei oleks üldse, mitte niivõrd sekundiliste piiririkkumiste pärast (mis on samuti selgelt lubamatu tegevus), vaid ta ei soovinud, et rünnataks tema poolt toetatavaid mässulisi turkomaane, kes olid piiri lähedusse varjunud ja paigutanud sinna oma komandopunktid, varude laod, isegi miinipildujapositsioonid.

Kurde ja valitsusvägesid toetav Venemaa lennuvägi pidi aga oma ülesande täitmiseks neid positsioone ründama. Arvestades olukorra komplitseeritust tuleb tunnustada Venemaa lahingulendureid, et sellises olukorras õhuruumi riivamisi rikkumised jäid vaid üksikuteks ja ükski rakett ega planeeriv pomm Türgi territooriumile ei kukkunud. Protestides oma õhupiiri rikkumise vastu talitas Türgi õiguspäraselt, neile saab ette heita vaid tahtmatust Iisraeli eeskujul sõjaväelise koostöögrupist keeldumist ja poliitilist NATO- meelset ülereageerimist, mis lennuki allatulistamiseni viis.

Praeguseks on teada palju sellest, kuidas Venemaa, osalt isegi USA püüdis intsidendiohtu ära hoida. Praegu käivad Venemaa ja Türgi vahelised läbirääkimised eri regulatsioonide koostamiseks ja suhete normaliseerimiseks, mistõttu pole vajadust eelnenud tegematust kritiseerida ja detailides lahata seda, mis allatulistatud Su-24M ründelennukiga ikkagi juhtus. On avalikustatud ühe Hollandi, ühe Prantsuse eksperdi arvamus, et lennuk võis 10-20 sekundit olla Türgi õhuruumis.

President Erdogani seisukoht

Vaatamata suurele hulgale Venemaad süüdistavale materjalile massiteabes, lisaks fraasidele "rikkus riigi õhuruumi", "tulistati alla Türgi õhuruumis ja kukkus Süüria territooriumile" mingeid täpsustavaid andmeid üheski materjalis ei ole. On videopildid raketitabamusest ja lennuki allakukkumisest, samuti katapulteerunud meeskonnaliikme tapmisest mässajate poolt. Ka Venemaa ei ole esitanud otseseid andmeid, kuid on ainsana esitanud olukorda selgitava reaalse videomontaaži ja spetsialistide kommentaarid. Need materjalid tunnistati koheselt propagandaks ja pettuseks.

NATO asus üksmeelselt Türgi seljataha ja sellisena sündmus ka vaibus, kuni Türgipoolse uue etapi alustamiseni. Kuigi Türgi üheselt õigustas lennuki allatulistamist seadusliku õhukaitsetegevusena, püüdis president Erdogan kohe alguses olukorda leevendada avaldades juhtumi üle kahetsust ja soovides saada kokku Venemaa presidendiga.

Venemaa aga nõudis ametlikku vabandust ja keeldus kohtumistest. NATO-l, omades kõrgetasemelisi spetsialiste ja analüütikuid, ei oleks nõudnud kuigi suurt vaeva, et kindlaks teha sündmuse tegelikud asjaolud. Selle asemel kasutati kõiki võimalusi pingete tõstmiseks Venemaaga ja käivitati suur süüdistuste laine.

Asi ei oleks olnud väga keeruline — videosalvestisel on näha raketitabamus ja lennuki allakukkumine, lennuki allatulistamise koht on fikseeritud. Spetsialisti väike arvutus ja pilt on selge. Arvestades allakukkumise koha kaugust Türgi piirini, raketitabamuse videot, kus lennuk koheselt peale tabamust pikees alla langes sai lennuk tabamuse Süüria õhuruumis. Vaidlustamata ega püüdmata uurida, kas lennuk ikka viibis ka Türgi õhuruumis, on selge, et alla tulistati ta Süüria õhuruumis. See oli algusest peale selge ka NATO-le ja Türgile.

Tuleb au anda president Erdoganile, kes suutis vastu võtta raske otsuse ja seda tunnistada. Venemaa poolel oleks aus tunnistada, et kuigi rikkuja lennuk ikkagi sisenes ka Türgi õhuruumi tulistati ta alla siis, kui ta seal enam ei olnud ega saanud Türgile kujutada mingit ohtu. Teada on ka see, kes vastava käsu andis. See ei onud Erdogan. Ta poleks seda ka kiirema side korral jõudnud teha, küll aga oli tema käsk alla tulistada ükskõik kelle Türgi õhuruumi tunginud sõjalennuk. See käsk ei kuulu kuritegeliku käsu, vaid reaalõigusliku tegevuse valdkonda.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

73