Krimm

Kui kodumaa piir ja huvid kokku ei lange

92
(Uuendatud 14:40 25.08.2016)
Villem Rooda
USA ja tema liitlased ei taha tunnistada Venemaa erihuve endise Nõukogude Liidu erinevates piirkondades. Jutt Venemaa soovist taastada NSV Liit ei ole tõsiseltvõetav. See kava mõlkus küll kuni 2006. aastani grupi kindralite, Zjuganovi kommunistide ning Žirinovski "liberaalide" peades, kuid hakkas siis ka seal hääbuma.

Villem Rooda, endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse (GRU) kõrgem ohvitser-analüütik erus

Putin, kelle kinnisideena NSV Liidu taastamist reklaamitakse, pole sellist plaani kunagi teinud ega arutanud. USA luure teab seda väga hästi, nagu ka seda, kust lagunenud NSV Liidu piirides kulgeb see punane joon, mida NATO ületada ei tohi. Mõnda aega hoidutigi seda joont ületamast, kui aga selle ees olevad territooriumid olid NATO koosseisu saadud, tekkis himu ka kolme "keelatud" piirkonna: Valgevene, Ukraina, Georgia järele.

Georgia president Saakašvili mõtlematu sõjakäiguga saadi sealsed piiriprobleemid paika, suuremat tükki sealt esialgu ei soovitagi. Lukašenka on suutnud Valgevenet hoida sobivas konditsioonis ja hetkel ei ole ka seal probleemi.

Ukraina oli aga murelapseks kogu aeg. Kuigi enamasti räägitakse ühtsest ja terviklikust Ukrainast, eksisteerib tegelikult kaks erinevat Ukrainat. Esimene on see osa, mida Venemaa on alati pidanud oma põlisalaks. Teine Ukraina on võõrriikide vallutatud ja allasurutud osa, kus juba kaugest tsaariajast peale on Venemaa impeeriumi ja venelasi vihatud.

Ukraina tema praegustes piirides lõi Stalin, liites mässumeelse, oma keele ja kultuuriga Ukraina külge tema põhja- ja idapiiri taha jäävad Venemaa osad. Viiskümmend aastat rahumeelsemat kokkuharjutamist, 20 aastat tule, mõõga, vanglamüüride ja Siberi vangilaagritega töötlemist, kuid midagi eriti ei muutnud. Harjuti küll ühes liiduvabariigis elamisega, kuid mitte üksteisega. NSV Liidu lagunemisel oleks tulnud see viga parandada, kuid et seda ei tehtud, on nüüd juba hilja pärast kaklust rusikatega vehkida.

Putin ei ole rumal mees, ta on võimekas aga ka ehtne Vene tsaar, kes sellist stalinlikku äralõiget Venemaa küljest kuidagi taluda ei suuda. Kuigi tema "saakloomadeks" peetakse Skandinaaviamaid, Baltikumi, Poolat ja Gruusiat, siis tegelikult pole need riigid tema "menüüs" kunagi olnud. Need riigid on Venemaale väga lähedal ja Venemaa ei soovi nendest endale sõjalise ja poliitilise ohu baasi.

Venemaa olukord on paradoksaalne. Riik, mis läbi ajaloo on vallutanud uusi alasid ja neid oma riigiga liitnud ning suutnud oma hiigelterritooriumi ka kaitsta, on nüüd, ilma sõja, ilma ühegi püssipauguta, vaid valitsejate lollusest, vabatahtlikult ära andnud 9 suurt regiooni oma ajaloolisest põlisalast. Krimm on kümnes.

Krimm pole Venemaa põlisala, see vallutati pärast pikki heitlusi tatarlastelt.

Ilusa propagandistliku pildi saamiseks moodustati senistest Venemaa kolooniatest vabariigid. Proletariaadi vajaliku osakaalu saavutamiseks ja veelgi ilusama pildi loomiseks liideti kolooniatega Vene põlisalasid: Valgevenega kolm (Vitebsk, Mogiljov, Gomel), Kasahstaniga samuti kolm ja Ukrainaga koguni viis regiooni. Venemaa andis ise, kellegi sunnita lahkesti ära vene elanikkonnaga asustatud alad ja nüüd ilmselt sooviks ta neid tagasi. Ja just see on Putini eesmärk, mitte NSV Liidu taastamine. Kesk-Aasia ja Kaukaasia vabariigid on talle palju mugavamad praeguse SRÜ koosseisus. Milleks jännata nende probleemidega Vene föderatsiooni koosseisus föderatsioonisubjektidena.

Krimm oli Venemaale elulise strateegilise tähtsusega. See toodi talle kandikul kätte ning nüüd teevad kinkijad suurt lärmi ja kehtestavad Venemaale majandussanktsioone. Hilja. Donetsk ja Lugansk on aga rohkem segaduse tekitamiseks kui omale saamiseks.

Kuigi NSV Liidu liiduvabariigid olid stalinismi sünnitised ja nende loomisel tugineti ideoloogilistele eesmärkidele, olid nad riigid. Nende iseseisvumisel tunnustas ka USA koos oma liitlastega neid iseseisvate riikidena nende tollastes piirides. Pealegi kuulutas Venemaa Föderatsioon ennast NSV Liidu õigusjärglaseks, tunnistades sellega ka endise NSV Liidu liiduvabariikide piire ja territoriaalset ning rahvuslikku sõltumatust stalinliku territoriaaljaotuse vastu protestimata.

Kui Vene Föderatsioon oleks end kuulutanud tsaariimpeeriumi õigusjärglaseks, oleks olukord olnud sootuks teine. Kõik NSV Liidu liiduvabariigid oleksid olnud õigustühised. Tunnustus sellisele otsusele oleks tulnud ka neilt, kes seda väga ei soovinudki, sest tsaarirežiim likvideeriti vägivaldselt ja uue kommunistliku režiimi legitiimsust ei kinnitanud ükski vaba rahva referendum või vaba võimusüsteemi valimine.

Kõik eeltoodu oli selgituseks probleemi tekkeloole, mitte õigustus Venemaa käitumisele Ukrainas.

USA ja tema liitlaste käitumine Ukrainas oli ohtliku tee valik. Probleem ei lahene ilmselt kunagi. Nii suurt hulka Ukraina venelasi ei saa Venemaa vastu suunata ega temast eemale kiskuda.

Pideva konflikti õhkkond jääb kauaks püsima, sest Ukrainas toimiv on Putini poolt küll toetatav, mitte aga ainuisikuliselt läbiviidav. Ukraina on ühelt poolt täis Lääne toetatavaid venemaavastaseid, kuid neile seisavad vastu suur hulk venemaapooldajaid, õigemini Ukraina venelasi. Kumbki pool oma veendumusi ei muuda. Seda on võimalik teatud olukordades alla suruda, mitte aga ära kaotada. Venemaa pooldajad praeguses Ida-Ukrainas ei ole immigrandid, nad on põlisvenelased oma põlisel kodumaal.

Ei maksa unustada ka väheteadaolevat fakti, et alalise elamisloa saamisel oma rahvuse määratlemisel kehtis korraldus, et iga senise Ukraina NSV alalise elaniku rahvuseks tuli märkida ukrainlane ja seda ka Põhja- ja Ida-Ukrainas.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

92