Ukraina president Petr Porošenko

USA kustutas Porošenko viimase lootuse

153
(Uuendatud 12:23 25.08.2016)
Rostislav Ištšenko
Ukraina president paneb suuri lootusi oma USA-visiidile. Kuid vaevalt küll Ameerika Ühendriikide võimuesindajad tema palvetele reageerivad, arvab Rostislav Ištšenko.

TALLINN, 31. märts — Sputnik. Mitu päeva järjest heitsid vene meediakanalid naljat õnnetu Ukraina presidendi Petro Porošenko üle. Julgeoleku kaalutlustel lubasid Ameerika võimuesindajad tema 30. märtsil Washingtonis Kapitooliumil peetud esinemist kuuulama vaid piiratud arvu inimesi. Kuid kas siis selles peitub Ukraina ja tema presidendi probleem?

Paar päeva enne Porošenko esinemist leidis USA Kongressi hoones tõesti aset tulistamine. Niisugustel puhkudel võetakse täiendavad turvameetmed tarvitusele igal maal. Eriti hoolikalt kaitstakse välisriikide juhte. Neid aga, kelle riigis käib kodusõda, turvatakse topelt. See on mõistetav ja õige.

Mis on tegelikult tähtis

Arutelu niisuguse teisejärgulise küsimuse üle nagu Porošenko kuulajate arv jättis varju selle visiidiga seotud tõeliselt tähtsad küsimused. Enamgi veel, Ukraina propaganda pöörab olukorra hõlpsasti oma presidendi kasuks, teatades, et arvukal hulgal ameeriklasi on üle maa kokku sõitnud kuulama Ukraina liidri epohhiloovat kõnet, kuid ekstremistist tulistaja (tuleb veel uurida, kes ta sinna saatis) jättis nad nüüd sellest rõõmust ilma — Ameerika eriteenistused rakendasid täiendavad meetmed Porošenko kaitseks FSB, MI-6, LKA ja Mossadi agentide eest.

Et kõnealuse USA-visiidi tulemusi tõeselt hinnata, tuleb keskenduda tehnilistele, protokollilistele ja sümboolsetele momentidele, mis olid ette teada.

Esiteks, Porošenko külaskäiku USAsse ei saa tegelikult nimetada visiidiks. Ta saabus tuumajulgeoleku alasele tippkohtumisele, mis toimub 1. aprillil. Saabus lihtsalt veidi varem, lootusega kohtuda USA ametlike isikutega, kõnelda nendega Ukrainale rahalise, poliitilise ja sõjalise abi osutamise vajalikkusest, luua laiem avalik kõlapind Ukraina siseriiklikule propagandale.

Teiseks, hoolimata kõigist Ukraina diplomaatia jõupingutustest ei nõustunud Obama Porošenkoga kohtuma, delegeerides selle „auväärse võimaluse" Joseph Bidenile — oma asepresidendile, kes niigi sisuliselt täidab Ukraina "asekuninga" rolli. Ta teeb pidevalt kontrollkäike Kiievisse, korraldab Ukraina võimuesindajatele Ülemraada saalis avalikke infotunde, kuhu kogub kokku kõikvõimalike asutuste ja allasutuste juhte.

Kolmandaks, päevakorrapunkt nimetusega "Kõne USA Kongressis" kätkeb endas üksjagu kavalust, kuivõrd Porošenko esineb Kongressi hoone külastajatele avatud keskuses, foorumi "Ukraina jätkuv vabadusvõitlus" raames, mille korraldasid siinsed lobistid Ukraina ametivõimude tellimusel.

Sama edukalt oleks võinud selle ürituse korraldada ükskõik millises hotellis või suures ärikeskuses. Kuid tänu sellisele sõnastusele jääb kogenematule vaatlejale mulje, et Porošenko esineb taas, nagu 2014. aastal, USA Kongressi ees, mida loomulikult võinuks tõlgendada kui tõelist tähetundi.

Tegelikult on Porošenko oma külaskäigul oodatud ainult ühel rahvusvahelisel üritusel — tuumajulgeoleku tippkohtumisel. Üle kahekümne aasta tagasi ühines ametlik Kiiev tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga. Ukrainal ei ole oma tuumatehnoloogiat, isegi aatomielektrijaamade reaktorite koosteosi ostetakse välismaalt. Tippkohtumisest osavõtjatele pakub ta huvi ainult sellepärast, et lähimal ajal või tekkida vajadus võtta tema aatomielektrijaamad rahvusvahelise kontrolli ja kaitse alla.

Kohtumine Porošenkoga — poliitiku jaoks enesetapp?

Ei Obama ega Kerry ega ka USA presidendikandidaadid Porošenkoga ei kohtu. Niisugune kohtumine oleks surmahoop reitingule, reiting aga on püha asi. Seda enam, et novembris on juba presidendivalimised ja heitlus tõotab tulla kõva.

Porošenkoga tuleb kohtuda Bidenil. Ei saa ju täielikult ignoreerida ukrainlastest "partnereid", kelle pärast USA astus ise ja sundis oma Euroopa partnereid asuma konfrontatsiooni Venemaaga.

Liiatigi on USA asepresidendi pojal oma äri Ukrainas. Ja lõpuks, Joseph Bideni ametipositsioon on sedalaadi kohtumiste jaoks igati sobilik. Kõik tema põhiseaduslikud kohustused on formaalsed, need ei võimalda midagi tõsiselt mõjutada või võtta vastu mingisuguseid poliitilisi otsuseid. Biden võib vaid Porošenko soovid ära kuulata ja lubada, et need saavad presidendile ette kantud.

Ainus küsimus, millega Porošenko USAsse siirdus, on rahaküsimus. Augustis 2015 lõpetas Lääs (s.t USA, EL ja IMF) Ukraina finantseerimise. Oma rahavaru tal ei ole, aga ilma rahata ei ole senimaani ükski riik suutnud ellu jääda.

Porošenko saab suurepäraselt aru, et keegi ei anna talle vajalikku mitme miljardi suurust summat. Kuid mõnikümmend miljonit, mida võidakse vast lahkelt pakkuda, ei ole Ukraina jaoks lahendus.

Seepärast kavatseb Ukraina president paluda USAlt alustuseks garantiisid Ukraina laenudele 3 miljardi dollari vääringus. Sellepärast saatis ta erru peaprokurör Šokini, nõrgestades selle sammuga oma sisepoliitilist positsiooni. Sellesama pärast püüab ta meeleheitlikult kokku kleepida koalitsiooni oma soosiku Groismani käe all, et täita USA nõudmine sisepoliitilise stabiilsuse säilitamiseks peaminister Jatsenjuki ametist lahkumise korral.

Kuid garantiide saamine on sisuliselt ebareaalne. Üldse mitte sellepärast, et vallandades Šokini, andis Porošenko paralleelselt hoobi Saakašvili meeskonnale. (Oma viimase käskkirjaga viskas Šokin prokuratuurist välja grusiinlaste soosiku Ukraina poliitilises elus Sakvarelidze.)

Lihtsalt öeldes on Ukraina, kuigi ta ise ei taha seda tunnistada, aga salgamine olukorda ei muuda — tegelikult maksejõuetu. Londonis on käimas protsess, milles Kiievil ei ole mingit võidulootust — Venemaa rahandusministeerium esitas veebruaris Ukraina vastu hagi Londoni kõrgemale kohtule. Kiievit süüdistatakse 3 miljardi dollari suuruse võla tasumata jätmises.

Ukrainale raha anda ei saa — ameeriklastest valijad küsivad kohe, miks valitsus rahastab pankrotipesa. Kui siiski anda pankrotistunule garantii, annab keegi talle kindlasti raha, aga kui Ukraina jääb kohtuprotsessis kaotajaks, nõuab see keegi oma laenu tagasi. Kiiev keeldub, ja maksta tuleb USA-l. Pole välistatud, et just valimiste eelõhtul.

Seepärast on ainsaks meeldivaks sündmuseks, mis võib Porošenkot tema Ameerika-turneel ees oodata — kultuuriprogramm (lisaks kohtumisele sealse ukraina kogukonnaga, mõistagi).

 

153