Venemaa ja EL lippud.

Venemaa on kellegi jaoks vaenlane, sest tal on „valed“ väärtused

297
(Uuendatud 07:57 22.03.2016)
Zinovjevi klubi liige Vladimir Lepehhin võrdleb üsikasjalikult euroopalikke ja venelikke väärtusi ja jõuab järeldudele: jah, nad on erinevad.

Vladimir Lepehhin

Neil päevil ütles Eesti välisminister Marina Kaljurand, et põhjusteks, miks Euroopa Liit jätkab Venemaa vastu sanktsioonide rakendamist, on erinev arusaamine „põhiväärtustest".

Seejuures suutis Eesti välisminister nimetada vaid ühe „väärtuse", mis tema arvates eristab Euroopat Venemaast. Selleks on viimase „agressiivsus". „Arvestades Venemaa välispoliitika agressiivset iseloomu ning ka lõhet väärtusküsimustes, peab Euroopa senine poliitika tema suhtes jätkuma," tegi Kaljurand teatavaks.

Loogika, nagu näeme, siin ei toimi. Öeldu sisulise tähenduse ja objektiivse tegelikkuse vahel on silmnähtav vastuolu.

Kuid jäägu sinnapaika loogika ja võrdlus nende näitajatega, millest nähtub tõeline agressiivsus NATO puhul, kes ühepoolses korras laiendab oma mõjuala Venemaa piiride suunas, nii et Venemaa on sunnitud vastukaaluks oma kaitsesüsteeme aktiveerima.

Asun peamise juurde — arutama küsimust sellest, mis on siis tegelikult tänapäeva Lääne-Euroopa põhiväärtused, ja millised nad on venelaste väärtustega võrreldes.

Televisiooni kaudu on kõige kergem toetust leida

Julgen kinnitada, et valdav enamus tänase Venemaa kodanikest, kes on lahti öelnud „sotsialistlikust" ideoloogiast ega kleepu ühegi mingilgi määral usaldusväärse doktriini külge, on statistiliselt võttes keskmisest lääne inimesest oma teadvuses märksa vabamad (selles mõttes, et on vähem kinni stampides).

Sovetijärgne inimene on enamasti pikaleveninud ja suures osas iseseisvate maailmavaateliste otsingute staadiumis. Kuna Venemaal puuduvad valdavale osale kodanikest üheselt atraktiivsed ideed (kust neid võtta, kui selliseid ideid ei ole ka tänase Vene Föderatsiooni eliidil), on postsovetlik inimene sunnitud asetuma ühte neljast grupist.

Esimene (kõige suurem) grupp kodanikke eelistab uskuda vene televisiooni ja seeläbi ka talle pakutavaid stampe.

Teine grupp eelistab vene televisioonis pakutavat mitte uskuda, küll aga võtab tõeks lääne telekanalites nähtu koos selle kavala kasuistikaga.

Kolmas grupp ei usu kedagi — ja usu puudumisel marginaliseerutakse või libisetakse lihtlabasesse tarbimisse.

Lõpuks, neljas grupp kodanikke — need, kes visklevad erinevate telekanalite ja valmiduse vahel võtta vastu mis tahes idee, mis tundub antud ajahetkel vastuvõetavana.

Ühesõnaga, nüüdsel Venemaal näeme ilmset pluralismi tegevustes, mis ühest küljest annab inimestele valikuvabaduse, teisest küljest aga ei päästa neid paratamatust uppumisohust ümbritseva tegelikkuse absurdsete tõlgenduste kaoses.

Teine lugu on lääne inimesega, kes on valikuvabadusest ilma jäetud, kuid kellesse on sisendatud veendumus, et ta on vabam kui keegi teine. Pikkade aastate jooksul, mil on käinud võitlus „maailma kurjusega" (milles iganes see ei väljenduks — olgu siis kommunismis või vene „imperialismis"), on teda õpetatud uskuma ainult oma meediakanaleid. Enamgi veel, on pandud uskuma sellesse, et oma, euro-ameerika massimeedia on professionaalsem ja tõesem kui mis tahes muu.

Lääne kodanikke on veendud selles, et igasugune informatsioon või seisukoht, mis ei sobitu Washingtoni, Londoni ja Brüsseli poolt allakirjutatud maailmapilti, on oma olemuselt PROPAGANDA.

Mainin, et niisugused lääne inimese jaoks kesksed mõisted nagu „vabadus", „demokraatia" või „progress" on tänaseks mandunud triviaalseteks käibefraasideks. Ja näiteks eurooplased (kui ameeriklastestega võrreldes vähem stampides kinni olevad) on nende fraaside asemele leiutamas teisi, masside manipleerimisel mugavamalt kasutatavaid termineid. Kusjuures üheks tähtsamaks ideoloogiliseks kategooriaks on nüüdse Lääne-Euroopa silmis saanud siin juba meenutatud termin „propaganda".

Täna troonib see väljend oma aktuaalsuse tipus. Ja tühja sest, et ta on juba ammu oma tegeliku tähenduse kaotanud, muutudes stambiks koleda kolli tähenduses. Peaasi, et see stamp on funktsionaalne, universaalne ja seega, infosõja eesmärkide saavutamise seisukohalt — efektiivne. Ta võimaldab märgistada endale kasulikult mida iganes, kaasa arvatud Kanti kategoorilist imperatiivi.

Lääne-euroopa poliitikakujundajate jaoks on saanud keskseks simulaakrum-kategooriaks „EUROOPALIKUD VÄÄRTUSED" (minu vaatevinklist on see näiteks Saksamaa kantsleri Angela Merkeli lemmiktermin).

Läänelikud väärtused — maailma jaoks kehtestatud „ideaal"

„Euroopalikke väärtusi" (eeldatult — „tsiviliseeritud maailma väärtusi") täitematerjalina kasutades lahendab Lääs globaalses infosõjas teatavat semantilist kollisiooni.

Sest kui tänapäeva Venemaal puudub ametlik rahvuslik idee (ja vähe sellest, ametnikkonna tasandil demonstreerib ta igati pühendumist liberaalsele, see tähendab läänemeelsele ideoloogiale), siis kuidas saab tema vastu ideoloogilist võitlust pidada?

Nii ei kuulutagi Lääs Venemaale sõda ideoloogilistel põhjustel, nagu varem. Ta süüdistab Vene Föderatsiooni selles, et tollel on „valed väärtused". Mis justnagu annab Läänele moraalsed ja muud alused Venemaa rüdamiseks kõikvõimalikes suundades.

Kui lasta lääne ideoloogidel ja intellektuaalidel oma „ameerikalikud väärtused", „europalikud väärtused", „läänelikud väärtused" je lahti mõtestada, toovad nad kuuldavale kümmekond kulunud käibeväljendit, mis on ammu oma tähenduse kaotanud.

Mõtestamaks näiteks mõistet „euroopalikud väärtused", nimetatakse teile kõigepealt ikka sedasama „demokraatiat". Siis veel — „liikumisvabadus", „tugev kodanikuühiskond", „õiguse ülimuslikkus", „poliitiline pluralism", „sotsiaalse kaitse süsteem" ja „tolerantsus". Need „väärtused" ajasid meeletult ärevile ja „eurointegratsioonist" pöördesse näiteks Ukraina, aga ka miljonid migrantideks muutunud kodanikud teistest mahajäänud riikidest.

Muidugi, keegi ei seleta ukrainlastele või kellele tahes erinevust tegelike väärtuste ja kujutletava ideaali vahel. Vastupidi, lahknevus sõnade (näiteks „demokraatia") ja tegude (teisitimõtlemise totaalne allasurumine ja ebamugavate riikide taganttõikamine seaduslike valitsuste kukutamisele) on saanud üheks tähtsamaks meetodiks, mis võimaldab Läänel oma „väärtuste" ruumi laiendada.

Selge, et näiline demokraatia on parem konkreetsetest tapmisest kusagil Süürias ja reaalselt toimiv sotsiaalsete tagatiste süsteem on parem vohavast oligarhilisest seadusetusest sealsamas Ukrainas. Kuid Venemaa ei ole ju Ukraina — ning Liibüa ja Süüria ei ole sedavõrd laastatud, et ainsa aevastusega vahetada oma väärtused võõraste vastu.

Ja televisioongi töötab Venemaal võrreldamatult paremini kui sealsamas Ukrainas, selgitades Vene Föderatsiooni kodanikele nende mitmeid eeliseid.

Kaks maailma — kaks elustiili

Ühes oma artiklis on nende ridade autor juba esitanud võrdleva analüüsi kahe erineva väärtuste süsteemi — vene ja lääne-euroopa väärtuste kohta. Selle võrdluse tulemuste paremaks mõistmiseks pakun siin vaatamiseks alljärgneva tabeli.

Tänase Lääne-Euroopa väärtused Vene tsivilisatsiooni väärtused
globaalsus multipolaarne maailm
universaalsus algupärasus
piiramatu progress edasiliikumine ilma vana lõhkumata
multikultuursus vaimne areng
poliitiline pluralism konsensuslikkus
tugev kodanikuühiskond solidaarne ühiskond
agnostitsism ja ateism usk (traditsioonilised religioonid)
ebatraditsiooniliste religioonide prioriteet traditsiooniliste religioonide prioriteet
sooline võrdõiguslikkus (meeste feminiseerumine ja naiste maskuliniseerumine) sooliste erinevuste ja traditsioonide säilimine
samasooliste abielud traditsiooniline perekond
LGBT toetamine traditsioonilise enamuse kahjuks normist hälbiva seksuaalse sättumuse tunnistamine anomaalseks
juvenaalne õigusemõistmine koos laste õiguskaitsega vanemate eest vanemate ainuõigus oma lapsi kuni teatud vanuseni kasvatada
individualism erinevad kollektivismi vormid
vabadus kui maksimaalne loobumine sotsiaalsetest tabudest vabadus kui lähenemine (jumalikule) ideaalile
kus on seadus, seal on ka õiglus õiglus on kõrgemal seadusest
formaalne tolerantsus tegelik sallivus

 

Siin esitatud väärtuste nimekirja võib jätkata (ma ei puudutanud siin näiteks Teise maailmasõja — ja üldse maailma ajaloo — erinevaid tõlgendusi), kuid meie mõttekäik, nagu ka kahe väärtussüsteemi põhimõtteliste erinevuste olemus ja ulatus on minu arvates ilmne.

Nagu näeme, erinevad Lääne-Euroopa ja Venemaa väärtused kõikides punktides peale viimase. Kui kord juba teed lahknesid, siis nad lahknesid…

Siin esindatud seisukoha kriitikud märkavad kindlasti, et tabeli paremas veerus loetletud väärtused on pigem deklareeritavad ideaalid, tegelikkuses aga lokkab tarbijalikkus tänasel Venemaal sama ulatuslikult nagu Lääne-Euroopas. Ja varastatakse ja valetatakse meie maal veel tohkem kui Läänes. Ei ole Venemaal ka solidaarset ühiskonda, vaid on oligarhiline riik. Ja ka õiglusega on probleeme.

Tõepoolest, paljut selles loendis märgitut tänasel Venemaal tegelikult ei eksisteeri. Kuid selles asi ongi, et sellesse nimekirja on kantud mitte niivõrd praegused venelaste väärtused (mis on suuresti tänu nende ühesuunalisele läänemeelsele ümberkodeerimisele läbi roostetanud), kuivõrd „vene tsivilisatsiooni väärtused", mis moodustavad meie maa tsivilisatsiooni koodi immanentse sisu. Koodi, millest Venemaa osaliselt loobus nõukogude ja seejärel ka uusvene ajajärgul, nüüd aga püüab kui mitte taastada, siis vähemalt käsitada seda ideaalis kangastuva pöörde alusena uue arengustrateegia kavandamisel.

 

 

297