Kvaasirevolutsioonide tehnoloogid demonstreerisid mitmetes katsealustes riikides oma efektiivsust.

Venemaal levib hübriidkodusõda

283
(Uuendatud 18:25 29.12.2016)
Hübriidkodusõjas hävitavad sama riigi kodanikud üksteist moraalselt ja psühholoogiliselt. Oluline on seejuures eristada sõdivate poolte eesmärke, arvab Vladimir Lepjohhin.

Vladimir Lepjohhin

Möödunud nädalal toimunud riiklike autasude kätteandmise tseremoonial märkis Venemaa president Vladimir Putin, et Venemaa peab mäletama sõda ja tõde sõja kohta ning sõja õppetunde, mille aktuaalsus ei vähene. Need sõnad ei olnud pelk formaalsus, mida riigipea oli kohustatud protokollilise ürituse käigus järgima. See oli veel üks meeldetuletus Venemaa kodanikele, et Suures Isamaasõjas saavutatud võit on meie riigi ühtsuse tähtsaim faktor. Ühtsuse, millel täna tuleb läbi täha tõsine katsumus.

Infosõda kui agressiooniakt

NATO aktiivsuse suurenedes Venemaa piiride vahetus läheduses, tema vastu majandussanktsioonide kehtestamise ja Venemaa suhtes poliitiliselt ja mainekujunduslikult ebasõbralike tegude toimepanemise tingimustes on peamiseks ohuks Venemaale saanud infosõda.

Iga sõja eesmärk on vastase alistamiseks talle võimalikult suurt kahju tekitada. Selles mõttes tuleb Venemaa vastu kõikidel rinnetel toime pandavaid inforünnakuid tema juhtkonna, ajaloo ja elulaadi vastu vaadelda samades kategooriates nagu traditsiooniliste sõjapidamisvahendite rakendamist. Sealhulgas Venemaa suhtes toime pandava otsese agressiooni kategooriates.

Kahjuks ei ole Venemaa eliit seda fakti endale teadvustanud. Arvatakse (ja seda mitte ilma Venemaa inforuumis ringi liikuva geopoliitilise vastase abita, kes erinevalt traditsioonilisest sõjast ei liiguta mitte tanke, vaid talle kasulikke diskursusi), et infosõda on vaid mingi vastastikune propagandalöökide vahetamine, ei enamat. Kuigi Venemaa ei ole kedagi rünnanud ega seadnud eesmargiks kellelegi kahjustamist, ta peab venevastaseid inforünnakuid suures osas kõigest ajutiseks vaeguseks, mis tuleb üle elada, ärritamata vastast vasturünnakutega ja jäädes lootma Lääne peatsele "kainenemisele" tema poolt Venemaa ebaõiglasest kritiseerimisest.

Venemaa eliit tõrjub loiult ja ebajärjekindlalt vastase üha ägenevaid rünnakuid püüdes kehtestada vaid oma õigust levitada "alternatiivset informatsiooni" ette võtmata midagi enamat, näiteks anda vastasele Venemaa vastu peetavas sõjas adekvaatne teadlik ja tõsine vastus, kus ei antaks armu ei riigipeale, riigile endale ega selle kodanikele. Kui nad just oma usku ei muuda.

Minu arvates on uut tüüpi agressiooni tandriks mitte riigi territoorium ega isegi mitte riiklikud institutsioonid, vaid inimeste meelsus. Mis mõtet on raisata padruneid ja mürske Venemaa kodanike füüsilisele hävitamisele, kui on võimalik neid hävitada vaimselt, täpsemalt, asendada üks mõttelaad ja eelistus nende peades teistsugustega.

Põhimõtteliselt on vastase mentaalseks alistamiseks vajalik saavutada seisund, kus ohver-riigi elanikkonna enamus lakkab usaldamast oma riigi juhtkonda, ideaalis aga muuta inimeste identiteeti nii, et nad vabatahtlikult (nagu see toimus Ukrainas) tooksid agressorile oma kodumaa võtmed kandikul kätte.

Sellel püsibki kaasaegne kolonialism, traditsioonilistest identiteedist ilma jäetud eliidi ja rahva valmisolekul võtta oma ajaloo ja kultuuri kahjuks vastu võõras identiteet.

Hübriidkodusõda kui toetus agressorile

Rahvusliku identiteedi ümberkodeerimine on alati (kui mitte arvestada informatsioonilisi välksõdu) olnud üsna pikaajaline protsess. Nii kulus eurooplaste meelsuse ümberkodeerimiseks 70 aastat ja märkimisväärsel osa ukrainlastest kaks aastakümmet, sadu eriprogramme ja summasid, mis olid palju suuremad, kui need 5 miljardit dollarit, mida nimetas USA riigisekretäri asetäitja Victoria Nuland.

Venemaa jaoks on selline programm samuti ilmselt ammu juba olemas, kuid küllap ei ole see piisav, et Venemaal toimuks selline läänestumine, kus suurem osa venemaalastest keelduks oma kodumaad armastamast ja Venemaa eliit hakkaks vastuvaidlematult alluma maailma "jõukeskusele". Pealegi nõuab globaalne majanduskriis Läänelt oma dominioonide assimileerimise kiirendamist. Siit ka soov Venemaale kirurgilisel teel läänestumist peale suruda: kiiresti, karmilt ja efektiivselt.

Kõige lihtsam viis, eemaldada patsiendil organ, mis vastutab strateegilise juhtimise eest, see tähendab riigipea. Nagu näeme, kangastub see loosungiks "Venemaa ilma Putinita!" Kuid vaat kus häda, Venemaa presidendi reiting on liiga kõrge selleks, et teda saaks lähimatel presidendivalimistel kõrvale tõrjuda. Siit ka Lääne soov eemaldada Putin "revolutsioonilisel teel". Õnneks demonstreerisid kvaasirevolutsioonide tehnoloogid mitmetes katsealustes riikides oma efektiivsust.

Mistahes revolutsioon on ühiskonna sotsiaalsete ja muude vastuolude äärmise teravnemise tulemus (ja selliseid vastuolusid on tänasel Venemaal rohkem kui küll, järelikult on justkui ilmsed ka eeldused massiliste protestide tekkeks meie maal. Seejuures on ilmne, et revolutsioon võib toimuda kas Lenini järgi (kui masside looming) või Pitirim Sorokini järgi (kui metslooma ärkamine). Esimesse juba korduvalt petetud venemaalased ei usu. Teist, mis on loomulik, nad ei taha.

Esimese variandi realiseerumiseks on vajalik minimaalse organiseerunud jõu olemasolu, mis toetuks oma tegevuses toetustväärivale ideele, teise variandi jaoks võimu nõrkust ja argpükslikkust, nagu oli NSVL-s 1991. ja Ukrainas 2014. aastal. Kuid toetustvääriva ideega organiseerunud jõudu Venemaal täna pole ja nõrkust ei saa Putini Venemaale samuti ette heita. Selle tõttu näevad Venemaa vastased oma peaeesmärki selles, et lõhestada proputinlikku enamust.

Putinlikust elektoraadist tuleb niimoodi üle sõita, et sotsiaalne lumelaviin (80% elanikkonnast) muutuks depressiivseks ja meeleheitlikuks massiks. Ideaalis omavahel kisklevate, väikeste kibestunud inimrühmade kogumiks. Ja see ei ole täna mitte ainult Venemaa vastu suunatud, vaid Venemaa sees aktiivselt lõkkele puhutav infosõda.

Hübriidkodusõja põhisuunad

Hübriidsõjal on väga palju mõõtmeid, kuid olulisim on inimeste meelsus. Siit ka ülesanne, lõkkele puhuda võimalikult palju konflikte Venemaa meediaväljas.

Venemaale pahasoovijate kavatsuse kohaselt tuleb peamine jõupingutus suunata pingete tekitamisele rahvuste vaheliste suhete vallas ja seepärast on riigi inforuumi täitnud Ramzan Kadõrovi vastased publikatsioonid, samuti materjalid selle kohta, et "usbekitar tappis oma lapse "kättemaksuks Putini eest" ja teemadel, mis keeraks vinti peale venelaste ja ukrainlaste, venelaste ja kaukaaslaste vahelise vaenu õhutamisele jms.

Veel üks rindejoon on kodumaa ajalugu, kus ei ole ega saagi olla ühemõttelisis hinnanguid sellistele võtmesündmustele ega —isikutele nagu Stalin, Jeltsin või Gorbatšov. Just selle valdkonna kallale sööstsid läänemeelsed "ajakirjanikud" ja "eksperdid", loopides meediaväljaanded täis võltsinguid ja lootes, kuidas ühed putinimeelsed hakkavad ründama teisi näiteks Stalinit "kaitstes".

Samast ooperist on ka katsed üha sagedamini arvuti poolt kunstlikult loodud artiklitega rehabiliteerida kindral Vlassovit, taaselustada stalinlike vangilaagrite, rahvaste deporteerimise või Punaarmee poolt "okupeeritud" Euroopas toime pandud "metsikuste" teemat.

Lääne väejuhtide juhitavate sotsiaalvõrgustike "metshanede " rünnakud Venemaa vastu kasutavad täna kõiki võimalusi hübriidkodusõja õhutamiseks Venemaal. Tänu nende jõupingutusele on uskumatult suureks puhutud Savtšenko juhtum ja tuntud ajakirjanduslik ämber "ära lõigatud peaga imikust, " mis on tõstetud "putinliku propaganda" tasemele.

Selliste teemadega nagu "Maidani sündmustest osavõtjate tulistamine võimude poolt," "Donbassi omakaitse "alla lastud" Malaisia Boeingi reisilennuk" või "Venemaa juhtkonna sanktsioneeritud Litvinenko mõrv" panid Venemaa pahasoovijad ilmselt mööda. Kuid on veel terve rida spekulatiivseid siseteemasid, millega saab Venemaa tavakodaniku teadvust sandistada ja muserdada. Näiteks "Putin jättis Novorossia (Ida-Ukraina) maha" või "Tema Pühadus (Venamaa Ptriarh) kummardas Rooma paavsti ees!"

Kahjuks saavutavad inforünnakute strateegid järk-järgult oma eesmärke. Venemaal on faktiliselt lõppenud arutelu Vene Föderatsiooni valitsuse võimetuse üle tagada majanduse areng. Seejuures on uudiste väljaannete hitiks saanud erinevad poliitilised tühikargamised nagu hiljutised meeleavaldused Vilniuses.

Venemaa kodanike enamus asub üha enam omavahelistesse vaidlustesse. Ja et sellest lõksust välja pääseda, tuleb minu arvates kõigepealt teadvustada Venemaa vastu valla päästetud vallutussõja tõsidust. Seejärel tuleb, nagu 1941. aasta sügisel valmistada riik ette vasturünnakuks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

283